hierarhilisse tähtsusejärjekorda. Võimalik, et Wittgenstein on siin mõjutuse saanud Piibli kirjapanemise stiilist ja ülesehitusest. Seda teost alustab ta väitega, et on oma järgnevas töös lahendanud kõik filosoofia probleemid, kuid et kokkuvõttes pole sellel tähtsust, kuna needsamad probleemid on tähenduseta. 6 Selle eessõnas ta kirjutab: "Sügava kahtlustundega esitan ma need mõtted avalikkusele. Et see teos oma kehvuses ja neil aegadel võiks heita valgust ühes või teises asjas, ei ole küll võimatu, kuid see pole tõenäoline." Wittgensteini teine raamat "Filosoofilised uurimused" (1953) ilmus postuumselt. Sageli lõppevad ta laused küsimärgiga. Kusjuures ta küsib pidevalt ja loogilise järjekindlusega, aga jätab küsimustele vastamata. Kui näiteks Piibli käsklausete puhul ("Sina pead..."; "Sina ei pea..."; "Ärgu sul olgu..
Seal jõuab ta muudatuste juurde ning leiab, et nii pea kui ühiskonnas toimuvad muudatused, nii pea tekib oht, et ühiskond ei saa enam nii hästi oma liikmete käitumise reguleerimisega hakkama. Kui käitumist reguleerida ei saa, siis tagajärjeks on kuritegevuse kasv. Näiteks Eestis pärast taasiseseisvumist. Üheks põhjuseks oli see, et ühiskonnas toimusid väga kiired muudatused ning võime reegleid ühiskonnaliikmeteni viia ei olnud nii hea. Võib jääda mulje, et Durkheim vaatab kahtlustundega ühiskonna peale ning seal toimuvate muudatuste peale, et see justnagu oleks midagi kahjulikku või ohtlikku. Selleks, et sellist tunnet ei jääks Durkheimi puhul, on mõistlik juurde käsitleda ka Durkheimi suhteliselt vastuolulist lähenemist, kus Durkheim püüab selgitada, et kuritegevus ei ole ühiskonnas ainult paratamatu nähtus, vaid vajalik nähtus. Ta leiab, et kuritegevuse vastu peab võitlema, aga on minimaalse vajaliku hälbe tase, et ühiskond suudaks edasi areneda
annaabi.ee 
