peab pügamistöös mõõdukas olema. Metsale vajuv videvik leidis põdrapulli kändude vahel lumel lesimas. Läbi terve talve ei vaevunud põder endale paremat voodit tegema: ei lund kõhu alt ära kraapima, ei oksi madratsiks murdma. Põdra karmiharjalise pealiskarva all oli pehme ja soe eluskarv. See hoidis põdra suure keha ka lumelohus sooja. Ruttamata astus põder mööda metsateed. Majalähedasi põõsastikke külastas ta ikka pimedas. Lumekoormas lepalatvu rinnaga laiali lükates kahlas ta otse võrkaia taha, küünitas üle aia ja asus üle pealisaia ulatuvaid õunapuuoksi nosima. Aeg-ajalt heitis põder pilku lumme mattunud maja otsaaknale. Sealt paistis kuusk, mida ennist oli metsateel kantud. Kuuse okstel sätendas jälle valget, justkui oleks toas sinna uut lund sadanud. Okste peal ja vahel vilkusid pisikesed tähesilmad. Põdra kõrvu ulatusid hääled, mida ta varem ei olnud kuulnud. Toas lauldi ja mängiti pilli. Kui põder varasematel
Nõnda Jukust kasvab mees, tööd ei tunne ainustki -- nälg ja puudus ukse ees, mure muljub rängasti. Ikka kurdab, murrab pääd, milleski ei leia hääd. Rott lusikaga Peedu oli õues käinud, mängind mehikene kaua. Tuli tuppa, kõmpis kööki, kõhukene nurus sööki. Millal ema katab laua? Ema oli aeda läinud. Peedu kapis moosi nägi: maasikad kui kalad mahlas. Poisu toolil püstijalu limpsis mahlast maiuspalu, suure lusikaga kahlas. Maiast ei pea ükski vägi. Süües juhtus lugu paha: moosipoti ümber ajas. Õuest kööki tuli ema, hakkas poissi küsitlema: ,,Mis sa kapi juurest vajad? Miks sa ajad moosi maha?" Peedu vastas, maha vahtis, rusikaga hõõrus nina: ,,Kapis rotti nägin, ema, moosi maha ajas tema. Seda küll ei teinud mina!" Valega end päästa tahtis. Ema näitas lusikale: ,,Oled, Peedu, näinud rotti, kes sööb lusikaga moosi?
kübarasse, mille nihutas veidi kaugemale selle omanikust. Peale selle pani ta kübarasse mõned peaaegu hindamatu väärtusega kooiipoisiaarded, muuhulgas tüki kriiti, kummipalli, kolm õngekonksu ja ühe seda sorti kuulikese, mida tunti «eht kristallina». Siis hiilis ta kikivarvul ettevaatlikult läbi metsa, kuni oli kindel, et ta viibis väljaspool kuuldekaugust, ja pistis siis otseteed jooksu liivamadaliku poole. 15. PEATÜKK Mõni minut hiljem oli Tom madalas vees ja kahlas Illinoisi kalda poole. Enne kui vesi vööni ulatus, oli tal pool teed juba seljataga. Nüüd ei võimaldanud vool enam kõndida, niisiis sukeldus ta julgesti, et katta ülejäänud sada jardi ujudes. Ta ujus põiki vastu voolu, ometi kandis see teda kiiremini allapoole, kui ta oli arvanud. Viimaks 97 jõudis ta siiski kalda lähedale ja laskis end voolust edasi viia, kuni leidis madala köha, kus ta välja ronis
annaabi.ee 
