meri. Ridala küllastas kirega oma luule sõnavara, võttes abiks laene murretest ja soome keelest ning vahel ka uusi sõnu tuletades. Ridala luule on kirjeldav. See on sõnaline maaling, milles värss edeneb sageli aegamisi, otsekui komistades, kannatlikult muljeid tähistades ja samas täpsustades. Ridala kirjutas inimestest väga vähe ja kui kirjanik sõnaliselt vihjabki meeleliigutusele, siis tavaliselt on see kahjumeel, mure, tusk, valu, olemise piin vms. Ridala esikkogus leidub ka mitmesuguseid antistroofe, mis on algset malli järgdes välja peetud kvantiteerivas värsisüsteemis. Muude tegurite kõrvalisemaks jäädes loob neis rütmi peamiselt pikkade ja lühikeste silpide vaheldumine. 1930.a. avaldas ta ballaadide kogu ,,Sinine kari", mis põhineb samuti regivärsil ning järgib hoolsalt selle stiili. Tema algatuslikud katsed ei toonud luuletajale lugejamenu ega arvustuse tunnustust, kuid
´See on nii imelik, nii imelik ja hää! Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla, kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.´ ,,Kerkokell" ema mälestuseks loodud, avaldub hingehelluse teema. Kodumurdeline keelekuju, sõnastuse valitult maalähedane lihtsus ja meeleolu süvendavad kordused tunduvad selles luuletuses ainuvõimalikus. Elu ja surma lahutamatus, emahool, poja tänutunne ja kahjumeel, hilinemiselamus ja enesehinnang ühinevad siin kunstiliselt mõjuvaks tervikuks. ,,Ühele lapsele" pöördub juhuslikult luuletaja teele sattunud tüdruku poole. See laps oli Suitsule üliõpilastoa üürinud leskproua tütar. Raskemeelse luuletaja ning süütult elurõõmsa lapse kontrast annab luuletusele sügavuse, tõstab esile tantsuliselt lennuka rütmi ja heldivalt heatahtliku suhtumise. ´Las´ tantsivad su kergemeelsed jalad, las´ tantsivad- oh oleks lahti neil kõik mängu alad
annaabi.ee 
