2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS Aristoteles uurib oma viiendas raamatust ebaõiglust, õiglust, millest tekib tahtmine õiglaselt tegutseda ja mis alustel tahetakse teha ebaõiglasi tegusid. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb eelkõige vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel nii laiemas kui kitsamas mõistes. Laiemas mõistes saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldiselt, kitsamas mõistes tuleb mängu kahjukannatamine ning kasusaamine. Seadusetele alluvad ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mitte hoolivat ebaõiglaseks. Seega kõik seaduslik on õiglane ja vastupidi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimiviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus kasu iseendale. Võrdne oleks õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes
inimesele iseloomulikule moraalipsühholoogiale,kus loogiliselt arutlev osa inimeses on eraldatud emotsioonidel rajanevast osast ja kehaga seotud bioloogilistest tungidest. V Raamat Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel kitsamas ja laiemas mõistes. Viimase puhul saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldises mõttes. Kitsamas mõistes aga inimestevahelised suhted kus tuleb mängu kasusaamine ja kahjukannatamine. Õiglane inimene käitub alati õigaselt ega taha teha midagi ebaõiglast. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglaseid tegusid. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks. Seega oleks kõik seaduslik ühtlasi ka õiglane. Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi.
annaabi.ee 
