edasiseks töötlemiseks. Riina on kas imeline polüglott või on tal käte- jalgade küljes erilised arusaadavaks tegevad andurid! Lahkumishommik oli pisut nostalgiline- pidime minema alla külasse ja siis Brani, et bussiga edasi kulgeda, kujuteldamatu bussikohtumispaiga poole. Igaüks vaatas talle eriti armsakssaanud detaile kaljustes mägedes. Kinkisime mõned pakid makarone karjustele, kes väljendasid ülevoolavat tänulikkust. Ma arvan, et neil oli pisut kahjugi, et nad meid lambasitasele väljale telkima suunasid.. Laskumine Simoni külla oli puhtalt jalgade liigutamise küsimus. Küla ise on üsna pikk ja tundub värskete uusrikaste, ilmselt Brasovi kandist, kena pesana. Ühel krundil oli tehtud graniitaed ja võimsad sepisväravad, ees sillutatud parkimisplats; huvitav missugune loss sinna kerkib?? Rumeenia arhiektuur on külades fantastiline, nii
sepp teda üeainsa hoobiga maha oleks võnud lü ua. .Aga komtuuri õneks oli sepp Villu pikaldase loomuga maamees. Enne kui ta kät sai liigutada, oli ta mitme keha läi komtuurist lahutatud ja tema über väkusid paljad mõ ogad. «Komtuur!» üles sepp süava hä alega, «sina oled mulle esimest korda õetanud, kuidas kõvalops maitseb; ara pane pahaks, kui ma sulle omal ajal head õetuse hinda maksan.» Komtuuri viha oli antud kõvalopsuga kustunud ja tal oli, õgust ölda, vist pisut kahjugi, et ta oma elupä astjat ja head sõra nii alatul viisil oli teotanud. Kui õge isand ei arvanud ta aga heaks oma kahetsust alama ees nädata; sellepäast tegi ta väa kurja nä ja karjus hullemini kui enne: «Sina, koer, julged veel ävardada? Kas sa oled unustanud, kes sa oled? Vaata, mis orjade hellitamisest tuleb! Ma võan su vara käst ja 1 64 lasen su surnuks peksta . . . kui tahan. Hola ennast edaspidi häematuks minemast ja täa oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pä ased.»
annaabi.ee 
