Maali puikles ikka vastu ja lubas nina ees ukse kinni lüüa. Nad vaatasid pidevalt teineteisele otsa ning poiss istus veskikivile ja tüdruk laskus künnisele. Maali heitis talle pidevalt ette, et teab mida poiss tegelikult tahab. Korraga tundis Kustas endas jõudu ja tõmas Maali soojast pihast kinni ning surus huuled selle suule. Ta haaras Maali sülle ja astus aita. Ta tahtis tol hetkel tüdruku lausa puruks pigistada. Maali rabeles vastu, kuid väsis. Õled kahisesid voodis, kuid siis revis Maali end lahti ja tormas õue. Ta mõtles, et miks poisid küll niimoodi armastavad. Maali jooksis edasi ja üle õla vaadates ehmus, kui nägi, et Kusta talle järele tuleb. Hetkeks tuli Maalil naerutuju ja ta ütles Kustale, et too ei saa teda kätte. Maali jooksis pärimäge alla poole oja poole. Seal oli lagunenud veski ning Maali suubus koheselt sinna lootes, et uks on lahti. Kui Kusta veski ukse ette astus raputas ta ust, kuid tüdruk oli uksele riivi ette pannud
sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma." Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled. ,,Nüüd pole siin midagi," seletas Tigapuu Toomest, ,,aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: ,,Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed." Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud
annaabi.ee 
