teadnud midagi ja nii jõudis ka tema koju tagasi. 2.Mõned meelde jäänud laused või ütlused teosest. Jkr Lause Põhjendus, miks Lk nr meelde jäi. nr See on i See on ilus lause, 1. Kohises rahutu meri, 1 see lause on ilusti kahises luite taga sõnastatud. ruskunud kulu. 2. Ja siis nägid nad kõikSee oli See oli nagu loo tipp 10 korraga meeleheitlikult hetk, selles kohas ma võrkudes visklevat sain aru, mis sellel merineitsit novellil selline pealkiri on ja see oli ootustäratav koht. 3. Ta silmad käisid nagu Väga lahe kirjeldus 14
Klavessiin (näppepill) (Eesti)17-18.sajand, klaveri sugulane.Mängides tõusevad plastmasskidakesed püsti. Valged on hoopis mustad (klaver). Tolle pilli tegi Peeter talve. Urmas Sisask on helilooja ja nad mõlemad elavad Jänedal. Harfi mängitakse 7 pedaaliga, mis on vajalikud toonide madaldamiseks ja kõrgendamiseks. Harfi mängijad Eestis on pigem naised aga Prantsusmaal on mehed. Koduorel (200a)unikaalne, Võrus toodetud.Mängis huvitavalt aga kuna see oli nii vana siis sellepärast kahises. Harmoonium mängib võimsalt, virtuoos tuulekanalite valimistega. Mänguautomaadid: Mängutoosid mida mina märkasin klaasi taga olid väga kaunid. Mehaaniline klaver (u 100 a) üleskeeratav,mängib lõbusalt. Vanasti pidi mänguautomaatidesse raha panema et kuulata heli, aga meie ei pidanud. Üks mänguautomaat oli kettaga seal olid kangid ja keelekesed. Ratas hakkas ringi käima ja tegi väga meeleolukat heli(Pulmamarss).All kastis oli ka teisi kettaid , mis mängivad erinevaid lugusid.
teatas, et üks suursugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Ivole tuli kõhe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud. «Kes see on?» küsis Ivo järsku üles karates. «Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on temaga kaasas.» «Käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda.» Vahimees läks ja Ivo jäi kange südamepõksu-misega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas, kelle nägu tiheda looriga käetud oli, astus sisse. «Preili von Mönnikhusen!» hüüdis Ivo lämbunud häälega. Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingevalu, ta silmad olid nutust tuhmid, punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm või kaastundmus, aga Ivo tundis oma tardunud südames midagi puhkevat ja sulavat. Ta pakkus võõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu kartlikult: «Kust see au tuleb, et preili von Mönnikhusen --»
annaabi.ee 
