noor Andres ütles isale, et ei teagi, kas tahab Vargamäel peremeheks hakata. Vanal Andresel olid elus suured plaanid, kuid saatus määras asjad just tema tahtmisele vastupidiselt. Andrese lootused ja unistused ei muutunud reaalsuseks. Mehe lohutuseks ja südame rahustuseks sai piibel, mille taga istudes veetis ta oma vabad tunnid. Mari polnud Vargamäe perenaisena õnnelik. Pärast Jussi enesetappu nuttis naine kibedaid pisaraid ega suutnud lakata temale mõtlemast ning kahetsemast, et ta mehe palumisel temaga sauna ei läinud. Kui surid Mari ja Jussi abielust sündinud lapsed, tundis Mari, et laste surm on talle karistuseks Jussi surma eest ning kahetses, et ta Andrese ja Krõõda lapsi justkui rohkem hoidis. Andresega abielludes pidi naine taluma külarahva mõnitusi ja meelepaha, mis talle väga hinge läksid. Marile põhjustas suurt hingevalu Andrese endassetõmbumine, mis omakorda oli põhjustatud Mari endasse sulgumisest Jussi surma pärast. Andrese aastatega
märklauaks. Veelgi raskem karistus oli vööni paljastatud ketseri avalik piitsutamine kas kirikus või kirikuesisel väljakul enne või pärast jumalateenistust või mõne usupüha ajal. Mõnikord piitsutati süüdlast igal pühapäeval aasta või paari vältel. Kuna katoliku kiriku põhimõtted ei lubanud valada inimeste verd, siis toimus hukkamine elusalt põletamise teel. Vahest ka kägistati enne keha põletamist. Tuleriidale saadeti need ketserid, kes keeldusid kahetsemast ega pöördunud tagasi kiriku rüppe, ei võtnud süüd omaks või olid pärast patukahetsust jälle õigelt teelt kõrvale kaldunud, ja need, kes olid tagaselja süüdi mõistetud ja hiljem tabatud. Formaalselt võetuna ei hukanud kirik, vaid ilmalik võim, kellele inkvisitsioon oma ohvri karistamiseks üle andis. Nii jagas inkvisitsioon oma kuritegusid riigivõimuga. Samuti kasutati ka palju teisi piinamis meetodeid alates kergete piinamistega lõpetades piinakambriga
annaabi.ee 
