maadesse, kus teda kultiveeritakse parasvöötme soojemast piirkonnast kuni troopikani. Suve lõpust alates on melon Kesk-Aasia turgudel valitsevaid kaupu, Euroopas tuntakse teda vähe. Enamik meloni sorte ei kannata transportimist ega säili kuigi kaua, seepärast süüakse teda peamiselt kasvatusmaades. Melonitaim on üsna kurgitaime sarnane, 0,5-1,5 meetri pikkuste lamandunud vartega, kollaste õitega. Õied on enamasti nagu kurgilgi ühesoolised, kuid on ka kahesoolisi õisi olemas. On aretatud palju sorte. Viljad on väga erineva suuruse, kuju ja värvusega. On hele- ja tumekollaseid, rohelisi, kollakaspruune ja erivärvilisi joonisega vilju. Viljaliha on õrn, mahlane, lõhnav, magus, oranzikas või kreemikaskollane, harvemini valge või rohekas. Melon sisaldab sordist olenevalt 4-18%, keskmiselt 7-12% suhkruid. Orgaanilisi aineid on vähe. Melon on soojanõudlikum ja vajab rohkem päikest ning kuivemat õhku kui kurk, seda tuleb
Eestlastel ajaloolistes kirjapanekutes isanimed olemas. Olemas olnud ka emanimesid e metronüüme. Terminoloogia võib tekitada segadust. Vanaisanimi, isanimi, pärisnimi. Nimede liigitamisel saab jagada mehenimedeks ja naisenimedeks. Sellega koos käib nimede tekkimise viisi: tuletamise viisi. Sooga seoses kasutusel terminid: naisvaste (sõsarnimi -> nimekuju mis teeb mehenimest naisenime: Jakob Jakobiine). On ka vastupidi: meesvaste (Eva Evo). Olemas ka kahesoolisi nimesid, Eestis kõige tuntum (Virgo, Aasa, Maria). Pseudonüüm pseudos (vale) varjunimi, salanimi. Tavaliselt kirjanikunimed, kunstnikunimed (Mait Metsanurk, Lydia Koidula). Pseudonüüm võib olla ka sooliselt eksitav. Olemas ka krüptonüümid, mis on pseudonime vorm. Kodeeritud pseudonüüm. Osnap - Panso. Onu Thal Uno Laht. Osa nimesid nimetatakse deminutiivideks e meelitusnimed, hüüdnimed. Eestis deminutiive pole palju: Juhanist Juku. Päritolu järgi Eesti nimevara.
annaabi.ee 
