jagunevad stalinismi ajaks, sulaperioodiks (nn. lootuse ajaks) ja sotsialismi stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni, „perestroikani”; kultuuriuurija Aili Aarelaid on omakorda lähtunud mentaliteediloolisest printsiibist ja vaadelnud sõjajärgset aega erineva dominandiga kümnendite kaupa: 1940.–1970. aastad kui vastavalt ellujäämiskunsti omandamise, kahepaiksuse sünni, kommunismitondi kodustamise ja elevandiluutorni ehitamise kümnendid (Annuk 2003: 17–18). Kultuuriuurimuses on nõukogude aja käsitlemise puhul rõhutatud kahte aspekti: ajaloolise mälu (re)konstrueerimist ja lähimineviku uut mõtestamist. Silmitsi seistakse küsimusega allikatest ja nende usaldusväärsusest ning tsensuurist (sh. enesetsensuurist), samuti vajadusega langetada otsus, milliseid analüütilisi
- Nõukogude okupatsioon: a. genotsiidiaastad, 1945-1953 b. lootuseaastad, 1954-1968 c. lämmatamisaastad, 1968-1980 - Ajalugu läheb liikvele: a. valestart, 1980-1981 b. stagnatsiooni haripunkt, 1982-1986 c. fosforiidikevad ja Hirvepark, 1987 Aarelaid: Mentalideetilooline vaatavinkel - 1940. aastad: ellujäämise kunst - 1950. aastad: kahepaiksuse sünd - 1960. aastad: kommunismitondi kodustamine - 1970. aastad: elevandiluutorni ehitamine Lähiajaloo piirid Keeruline mingeid kindlaid piire tõmmata. Paremal juhul saab seda poliitlise ajaloo dateerimisel kasutada (nn baaside lepingu allkirjastamisega 28. dets 1939 või et täisokupatsioon algas 17. juunil 1940). Kunstistiile pea mõttetu dateerida aastalise täpsusega. Sama ka majandusajaloo ilmingute kohta.
annaabi.ee 
