käima vaevalise kahtluse tee. Et sellist lähtekohta leida, selleks tarvitab ta metoodilist võtet - kahtlust, oma kuulsat metoodilist kahtlust. Ta rakendab kahtlust äärmise piirini. Me peame kõrvaldama kõik, milles me kuidagi teoreetiliselt kahelda võiksime. See kuulus Descartes'i kahtlus pole mitte elulise skepsise väljendus. Elu praksises kahelda - see tähendaks mööda minna lasta produktiivse toimingu momente. Meil on siin tegu metoodilise kahtlusega, mis peab tunnetust viima kaheldamatule täiskindlusele. Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles ei kahelda. Ent kust teame, ja mida teame sellest maailmast. Me teame seda enda meelte kaudu, seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, et me neid kombime. Kuid kõik me teame ühtlasi, et need meeled meid sagedasti petavad. Ent kui nad mõnikord meid petavad, siis ei ole võimatu, et nad seda alati teevad
Selle tõsikindluse suhtes on isegi ettekujutatav kõikvõimas petis-jumal võimetu. Kahtluse operatsioon ise tunnistab ju mulle, et ma olen olemas, sest kes siis kahtleks, kui mind ei oleks. Osutatud põhimõtet on Descartes väljendanud oma kuulsas vormelis cogito ergo sum mõtlen, järelikult olen. Ratsionaalset kahtlemist käsitleb Descartes siin ühe mõtlemise viisina. Mõtlemise sisu kaheldamatu antus osutab mõtleva subjekti, kellele see mõtlemise sisu on antud, kaheldamatule eksistentsile. Cogito ergo sum väljendab teisi sõnu kõigi ettekujutuste vältimatut seost minaga, nende ettekujutuste subjektiga. Sõna ergo selles väljendis paistab osutavat, nagu järelduks (dedutseeritaks) mõtlemisest olemine. Descartes siiski täpsustab, et tegu on üksnes algse mõistusintuitsiooni esituseviisiga järelduse vormis, s.t. diskurssiivselt. Kuid tegelikult on siin tema arusaamise kohaselt tegemist niisiis mitte diskursuse, vaid intuitsiooniga
annaabi.ee 
