Tartu kreiskooli. Ta pääses sinna 1853.aasta jaanuaris. Ühe aasta järel pidi Hurt koju tagasi pöörduma, et seal koolitöös esiteks isa abiliseks ja pärast tema järeltulijaks saada. See oli Jakobi isa soov ja lootus. Kui aasta möödas oli, läks Jakob Hurt isaga auväärt kreiskooliinspektori dr. Carl Oetteli juurde, et temaga jumalaga jätta ja teda tänada saadud õpetuste eest. Lahkumise soovi ei võetud kuulda. Jakobile öeldi, et ta pidavat tingimata terve selleaegse kaheklassilise kreiskooli läbi tegema. Ehk küll Jakobi isa varandusliku halvas seisukorras ja haiglane oli, käis tema antud hea nõu järele, võttis oma nõrga jõu kokku ning võimaldas pojale veel üheks aastaks kreiskooli jääda. Jakob Hurt õiendas 1855.aasta jaanuaris sisseastumiseksami Tartu gümnaasiumi ja võeti vastu kvartasse. Kool, mis asus Jaani kiriku kõrval, kujutas endast küllaltki tugevat õppeasutust. Poole aasta pärast viidi Hurt tertsiasse. 1856
ka eestlastele. 1765. aastal võttis Eestimaa rüütelkond kooli juhtimise aga täielikult enda 14 kätte ja muutis selle rangelt seisuslikuks aadli-õppeasutuseks. Gümnaasiumiga võrreldes oli toomkooli õppekava tunduvalt tugevama reaalkallakuga (Vahtre, 2000). Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist. Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas. Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus vene õppekeelega alamrahvakool asutati Narvas
annaabi.ee 
