Devoni ladestu – siluri ajastu lõpul toimus mere regressioon ning Eestis valitses terrigeenne settimine. Siluri lõpu-devoni alguse terrigeensed setted – liiva, aleuriidid ja savid – kuhjusid L-E tunginud mere rannalähedastes tingimustes siluri karbonaatkivimite pinnale (need ei paljandu meil kuskil). 405 kuni 350 milj a tagasi, vara-devonis tungis Lõuna-Eestisse jälle meri. Kesk- devonis ulatus meri Pärnu ja Peipsi põhjakalda jooneni ja hakkas siis kagusuunaliselt taanduma. Devoni ladestu kogupaksus on Kagu-E (kuna sealtpoolt toimus mere pealetund) kuni 450 m. Ülemdevoni merelistes setetes on kivistisi vähe säilinud dolomiidistumise tõttu, kuid terrigeensestes setendites on olulisel kohal lõuatud kalad, rüükalad ja vihtuimsed kalad või nende soomused. Harvem võib leida kiiruimsete ja kopskalade jäänuseid. TÄHTSUS: Gauja lademe klaasiliiv (Piusa maardla) ja Burtnieki lademe
Mandrist lahutab muhulasi 8 km laiune Suur väin ning Eesti suurimast saarest Saaremaast 3 km laiune Väike väin. Põhja poole jääb Väinameri ja Hiiumaa, aga meritsi lõuna poole liikudes jõuame Riia lahte. Saart ümbritsevad väikesed laiud: Papilaid, Kesselaid, Viirelaid, Võilaid, Suurlaid ja Kõinastu laid. Muhu rannajoone pikkus on 108 km. Saare ulatus põhjast lõunasse on umbes 17 km ning läänest itta ligi 20 km. Linnulennult meenutab saar veidi rombi, mis on loode-kagusuunaliselt välja venitatud. Muhu saarel elab praegu umbes 2200 inimest, mida on suhteliselt vähe. Võrdluseks, kunagi oli see arv kolmekordne ning Muhuga samas suurusjärgus oleval Maltal elab 346 000 inimest. Muhu saare ajalugu on 8000 aasta vanune- just siis hakkas veest paistma saare kõige kõrgem punkt Sepamägi, kus praegu asub surnuaed. Nõmmküla ja Üügu moodustasid hiljem omaette saared. Jääajal oli Muhu kohal kuni 2 km paksune jääkilp. Jääajast annavad tunnistust suured
annaabi.ee 
