Sugukond Varunidae Perekond Villkäppkrabi HIINA VILLKÄPPKRABI Pärit Hiina idarannikult Esimene leid 1933. a Nime on saanud ,,karvapadjandite" järgi Kui tema arvukus tõuseb, võib temast saada konkurent teistele liikidele Umbes käelaba suurune Elupaik Looduslik levila on Aasia 1912. a. introdutseeriti ta ballastveega Elbe jõgikonda Hiljem levis ka põhjapoolsematesse piirkondadesse Looma on leitud ka eksikülalisena Eesti rannikutelt Täiskasvanud krabi elab madalveedes Kaevuva eluviisiga liik Toitumine ja kasutus Planktonid Vetikad Teod Krillid Väiksemad kalad Kasutatakse söögiks ja kalasöödaks
pole see suhtumine tänini päriselt kadunud. Endeloomana on sitasitikas suhteliselt populaarne nimelt ennetes inimese käekäigu kohta. Sageli põhinevad need ended mingil analoogial. Kui kevadel esimest korda nähti sitasitikat lendamas, oli suveks oodata head tervist, virkust, edu töös, õnne, ka abiellumist. Sitikat maas roomamas näha tähendas nägijale laiskust või igavat suve, töödega teistest maha jäämist. Selili sitika nägemine tähendas haigust või surma, maasse kaevuva või surnud sitika nägemine matuseid. Sitasitikatele meeldib sõnnikuhunnikutes, kus nende sakiliste jätketega tugevad jalad sobivad kaevamiseks ideaalselt.
Hästi on arenenud neel. Hambad on hõõrla plaadikestel eriti pikad ning teravad ja meenutavad kujult selgroogsete kihvu. Kopsteod jagunevad kahte seltsi. 9 KLASS: LASNJALGSED Lasnjalgsed(Scaphopoda) on väikesed merelimused. Lasnjalgsete klass hõlmab väikest rühma limuseid, kelle ehituses kummaliselt liituvad ühelt poolt mõned tigudele iseloomulikud ja teiselt poolt mitmed karpide klassi esindajatele omased tunnused. Lasnjalgsed on kohastunud eranditult kaevuva eluviisiga, asustades ainult merepõhja ja olles esindatud vaid üsna väikese arvu liikidega. Selle klassi kõige iseloomulikum ja teistest paremini uuritud esindaja on merikihv, kelle koda on väliskujult meenutav elevandi võhka või suure kiskja kihva. Koda ise kujutab endast terviklikku toru, mis on mõlemast otsast avatud ja mis ümbritseb igast küljest kogu looma keha. Tagumisest avast võib välja sopistuda ainult väike mantli serva jätke
Kahepaiksed: Eestis on 11 liiki kahepaikseid, neist kolm – harilik mudakonn, kõre ehk juttselg-kärnkonn ja rohekärnkonn-on meil oma levila põhjapiiril. Eesti kahepaiksed kuuluvad kahte seltsi. Sabakonnalistest on Eestis kaks vesilikuliiki: tavaline ja laia levikuga tähnikvesilik (pikkus kuni 11 cm) ja haruldane, mandriosas hajusalt levinud harivesilik (pikkus kuni 14 cm). Päriskonnalisi on Eestis üheksa liiki. Kagu-Eesti liivase pinnasega aladel elab kaevuva eluviisiga harilik mudakonn (pikkus kuni 8 cm), kes eritab iseloomulikku tugevat küüslaugulõhna. Kudemisajal häälitsevad mudakonna isasloomad vee all vaikselt kloksudes. Kullesed arenevad aeglaselt ja võivad jääda veekogusse talvitama; enne moonet on kulles täiskasvanust kuni kaks korda suurem. Kärnkonni on Eestis kolm liiki. Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel elab Eesti väikseim kärnkonn – kõre (pikkus kuni 8 cm). Tal on seljal kollane pikitriip. Kudemisaegne häälitsus
annaabi.ee 
