Keegi ei viitsinud seda kaevata. Vanamees mõistis et üksinda ta seda välja ei kaeva ja läks nukralt koju. Järgmisel veel vihmasemal päeval läks vanamees metsa jalutama. Siis ta märkas kuidas ühe puu juures seisid kaks meest. Üks palus teist et see suure tammepuu maha saeks. Teine alguses ei tahtnud, kuid kui esimene pakus talle selle eest ühe kana, hakkas teine kohe usinasti puud raiduma. Vanamees sai aru, mida ta pidi tegema et kõik koos kaevaksid seda auku. Kolme päeva pärast toimus järjekordne kogunemine. Tal oli taskus üks hõbe münt, ta näitas seda rahvale ja ütles et kaevas selle välja kõrval asuval maa alal. Kõik rahvas tahtis teada saada, kust ta leidis, lootuses et nad ise äkki ka sealt mõne leiavad. Vanamehe plaan töötas suurepäraselt, kõik läksid kiiruga aardeid otsima, kõik koos hakkasid kaevama suurt auku, lootuses et nad leiavad midagi. Samal ajal vanamees otsustas välja
Oluline ka uurija vaatleja asend uurimuse puhul. Pos.lähenemine asetab nähtuse ja uurija vahelemingi ekraani ainult niis saab uurida hinnanguid andmata Fenomenoloogias ei ole uurija ja nähtuse vahel midagi, üsna olulised on ka ideosünkraasiad( see osa kogemusest, mis on ainulaadne mingile isikule e. see mis jääb sellest kattuvast osast välja) Märguanne selle kohta et ei olda sügavale mindud võib see olla, lootus, et kui see haaraks kaasa suurema hulga inimesi, kes kaevaksid enda sees sügavamalt ja põhjalikumalt, siis võiks see ühisosa suureneda kindlasti, siis selgub, et see ühine kogemus on suurem, kui esialgselt tundub Positivismi mõiste valiidsus millal me võime öelda, et asjad vastavad tõele, selleks on välja mõeldud mitmeid kriteeriume ja mõisteid Feneomenoloogia puhul on subjektiivne kokkulangevus kas see mida mina näen kattub sellega , mida teised on näinud ja kirjeldanud oma kogemuse põhjal. On ka mitemeid ohtusid põhiline see,
annaabi.ee 
