poistel kõht täis. Kiisuema läheb vett tooma - külm vesi siin ( kõditad labakäe juures) tipa tapa - soe vesi siin ( lähed käsivarre keskele ja kõditad seal) tipa - tapa , vesi keeb mull- mull - mull ( lähed kaenla alla ja teed kõdi - kõdi ) Miilu-maalu miisu, musta kassi kiisu (tõmbad oma peopesadega lapsel õlgades üle kõhu varvasteni) tip-tap-tip-tap (kõnnid näppudega varvastest kõhuni) üle kesa (näppudega üle kõhu) sinna kus on hiirepesa (näppudega kõhust kaenlaauguni). Väiksed silmad sinised (paitad näpuga üle silmade) väiksed kõrvad punased (näpistad õrnalt kõrvalesti mitu korda) väiksed põsed pudrused (silitad põski) ai-ai-ai (sasid juukseid) ja pai-pai-pai (silitad pead). Iga rida tuleb kaks korda läbi laulda. Viisi võid ju ise mõelda (Pöidlast alates) See Täitapp, see Kotinõel, see Pikk Peeter, see Nimeta-Mats, see Väike Ats! Tee kooki, pitsa-pätsa (patsutad käsi, nagu vormiks kakukest)
pealtvaatajate hulgas ringi käima. See oli Pierrat Tor-terue, Chätelet' vannutatud piinameister. Kõigepealt pani ta platvormi nurgale musta liivakella, mille ülemine kapsel oli täis punast liiva, mis sealt alumisse kapslisse nirises; siis võttis ta endal seljast kahe-värvilise pealiskuue; ta paremas käes nähti pikkadest valgetest läikivatest sõlmilistest keeltest punutud metallist küünekestega peent piitsa. Vasaku käega kooris ta parema käe särgikäise hooletult kuni kaenlaauguni üles. Samal ajal kisas Jehan Frollo oma valvakat lokkis pead üle rahvahulga tõstes (selleks oli ta Robin Pous-sepaini õlgadele roninud): «Tulge vaatama, mu härrad ja daamid! Siin hakatakse praegu nüpeldama minu venna, Josasi ülemdiakoni kellalööjat meister Quasimodot. See on näidis idamaa arhitektuurist: selg nagu kuppel, jalad nagu keerdunud sambad!» Rahvas lagistas naeru, eriti lapsed ja noored tüdrukud. Lõpuks põrutas piinameister jalaga. Ratas hakkas keerlema
annaabi.ee 
