Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sündimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud. Kuid mitte valmisideid ei mõelnud ta, vaid asjaolu, et hinges tuleb eeldada teatud võimet antud kogemuste puhul teatud mõisteid moodustada. Nii nagu antiikajal Platon kõneles ideede kaemisest, nii arvas ka Descartes, et meie hing toetudes antud üksikjuhtumeile võib endast produtseerida teatud üldisi mõisteid. Me võime esemete erisusi üldmõiste ühtsusse tõsta. On olemas mõisteid, mis ei põlvne meie kogemusest. Nende allikaks tuleb pidada inimese hinge ennast. 9 Võiks öelda, et Descartes jätkab siin selle probleemi edasiarendamist, mida me
tegutsemine, seega targalt tegutsemine. Eesmärgiks pole mitte lihtsalt teada, mis on nt voorus ja õnn, vaid selle teadmise abil ka reaalselt vooruslikuks ja õnnelikuks saada. Siin on oluline erinevus Platoni eetilisest ja poliitilisest intellektualismist. Platoni õpetuse kohaselt peaks toetumine teadmisele igaveste ideede (nt vooruse ja õnne ideede) kohta tagama inimeste tegevuse õnnestumise. Aristotelese järgi ei ole ainult sedalaadi igaveste ideede kaemisest, s.o teoreetilisest teadmisest, praktilises tegevuses palju kasu. Teadma peab ka tegutseja suutlikkuse kohta, tegutsemise konkreetseid tingimusi, kasutatavate ressursside kohta jm. Aristotelese poliitilise õpetuse olulised erinevused oma õpetaja õpetusest tulenevad nii nende olemisõpetuse ja tunnetusõpetuse erinevustest kui ka teoreetilise ja praktilise tegevuse erinevast käsitusest. Aristoteles saabus Platoni Akadeemiasse 18-aastaselt ja õppis-töötas seal ligi 20 aastat, kuni
annaabi.ee 
