Siis Sass hõikas: "Poisid, ärge jamage, näete, pilv tuleb üles, käime enne jões ära, kui sadama hakkab." Korjasime välja äärest riided kokku ja panime igavese ajuga Kivistiku küüni juurde. Seal on üks sügavam koht. Siis hakkas vihma sadama. Mõned üksikud piisad. Sass ütles, et see ei tee veel midagi, alles tulime jõkke ja kohe mine ära. Paul oli põlvist saati vees ja püüdis kaane. Siis tuli ta meie poole ja lubas kaanid kaelasoonte külge panna. Mina ujusin vee all. Sass jäi talle kätte, puristas ja kirus ikka, et kas sul on aru peas, kus leidis mänguasja! Eeri hakkas kartma ja tõmbas vett kurku. Siis tulin mina veest välja. Meie hakkasime tasapisi riidesse panema, sellepärast et vihma tuli kõvemini ja ilm läks päris pimedaks. See oli piksepilv, mis tuli. Välku lõi ka ja kärgatas. REGILAULUD Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll ma teaksin, mis ma teeksin:
aga ikkagi tegi -- nii kaugele levis tsirkuse uim. Suurimaks toreduseks muutus nüüd tugev turi ja kael, nii et, kui käpuli laskud, siis ükski ei jõuaks su pead maha suruda, kaela kõverdada ja et võimalik oleks maadeldes silda teha, sest sillategemine ja dopeltnelson olid nädalate kaupa nõnda moes, et mõni mees oleks vabal ajal elanud rohkem selili ja pooksil kui püsti ning nelsonita. Ka Indrek käis hulga aega pondunud kaelasoonte ja paisunud musklitega. Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see polekski tema oma pea, vaid mõni lähker, milles loksub hapupiim. Kõrvad õhetasid öösi, sest mis maadleja sa oled, kui su kõrvad ei õheta nagu Lurichil. Mitte just, et Indrek ise nõnda oleks arvanud, vaid nii-öelda ümbrus, seltskond, ühiskond surus talle oma eluvaated peale, öeldes: mees ei pea olema ainult pikk, vaid ka tugev, ja Indrek tahtis näidata, et ka temasugusel pikal
annaabi.ee 
