Kuningat ei leidnud rannast. Laua võitlus ja siil, pikk magamine, unenägu, vaeselapse tall Mööda konarlikku metsateed, hiiglaslik lauakoorem õlal, sammus noor vägilane Kalevipoeg. Et oleks julgem astuda, murdis Kalevipoeg omale männipuust suure toeka kepi. Tal oli kaasas ka sõber, pisike poiss, kelle ta võttis oma kaitsva tiiva alla pärast seda, kui too oli kodust põgenenud. Väsinud pikast raskest päevast, magas sõbrake vägilase kaelakotis õndsat ning rahulikku und. Nende ühine reis ei olnudki kaua kestnud, kui metsasügavusest kargasid teele kolm koledat sortsipoega, kelle isa oli nad Kalevipojale kallale saatnud. Nad kiskusid maast välja puid ning kukkusid vägilast nüpeldama. Ennast pisut kogunud, püüdis Kalevipoeg neile hea sõnaga mõistust pähe panna. Kui teda ikka ei kuulatud, võttis mees oma männikepi ning peletas sellega sortse eemale
hiiglaslik lauakoorem õlal, noor ja uljas vägilane Kalevipoeg. Et oleks julgem astuda, murdis Kalevipoeg omale männipuust suure toeka kepi juhuks, kui keegi peaks tahtma teelisi kimbutada. Tal oli kaasas ka väikene sõber, pisike poiss, kelle ta võttis oma kaitsva tiiva alla pärast seda, kui too oli kabuhirmus põgenenud kolme suure metsalise talust. Nüüd, väsinud pikast raskest päevast, magas sõbrake vägilase kaelakotis õndsat ning rahulikku und. Nende ühine reis ei olnudki kaua kestnud, kui metsasügavusest kargasid teele kolm koledat sortsipoega, kelle nende isa oli nad Kalevipojale kallale saatnud. Möirates kiskusid elajad maast välja puid ning kukkusid vägilast nüpeldama. Noor kangelane ei osanud esimese ehmatusega midagi ette võtta. Ennast pisut kogunud, püüdis ta kurikaeltele hea sõnaga mõistust pähe panna öeldes, et tühjast tõusnud tüli saab ka rahulikult lahendada
annaabi.ee 
