Andrese jalga. Juss aga ainult sumas mööda metsa ja läks sauna juurde tagasi. Võttis siis pükstelt nööri ja lausus: ,,Eks olnd hea, et ta jätsin." Jällegi sidus ta sama nööri kuuseoksa külge aga seekord pistis ta pea sinna. Nii lõppes Jussi lühike elu. Juss maeti surnuaia taha puude alla, ilma kirikukella löömiseta, ilma köstri ning lauluta. Ainult Andres oli see, kes palveraamatu avas ja laulusõnu lausus. ,,Jussike, Jussike, Vargasoo ussike! Nipinapi kaelake, Limpalampa jalake!" Nii laulis Mari Jussile. Tsitaadid ,,Ää naera ühti, olen mees nagu teisedki." ,,Mis ma ikka lausun." ,,Kurat võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga." ,,Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu." ,,Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina."
kraavis voolavat veenire. Andres lasi sulasel oma maale uut kraavi kaevata. Pearu tegi hobustega sama tembu, mis sigadega. Naabrite vahel tekkis taas suur tüli. Joobnuna tuli Pearu Andresele külla ja sõimas teda.Ainult Krõõda ,,heledat jaalt" ta kiitis. XII Andres asus kambreid juurde ehitama. Seetõttu oli Maril ja Jussi niitmisega rohkem tööd. Mari noris Jussi kallal nagu alati. Ta laulis: ,, Jussike, Jussike, Vargasoo ussike! Nipinapi kaelake, Limpalampa jalake!" Jussi mõõt sai täis ning ta tahtis end kuuse oksa külge üles puua. Maril õnnestus ta siiski ümber veenda ning otsustati isegi abilelluda. Esialgu ei rääkinud nad sellest plaanist kellelegi. XIII Kambrid saidki sügiseks enamvähem valmis. Krõõdal sündis taaskord tütar. Sünnitusega ja lapse pesemisega pidi ta seekord üksi hakkama saama, sest kodus oli vaid tema esimene tütar. Ta puhkes nutma, sest ta teadis , et Andres soovib poega
Arvasin, et see tuleb vihkamisest. Anna andeks, Agnes, anna mulle andeks! Sa arvasid, et ma olen väga kuri, eks? Aga ma armastan sind. Näita, kas märgike su kaelal veel alles on? Jah, seal ta on. Ah, kui ilus sa oled! Mina olen sulle need suured silmad andnud. Suudle mind! Ma armastan sind. Mul on nüüd ükskõik, kas on teistel emadel lapsi või mitte. Mis puutuvad nad nüüd minusse? Tulgu nad siia. Minu oma on siin. Siin on ta kaelake, silmakesed, juuksed, ta käeke. Kas te olete kunagi midagi nii ilusat näinud! Oo, ma ütlen teile, austajatest ei tule tal puudus! Viisteistkümmend aastat olen ma nutnud. Kõik mu ilu on läinud, nüüd on tema selle enesele saanud. Suudle mind!» 2 7 6 Ta sosistas talle tuhandeid muidki sõnu, mille võlu kätkes nende väljendusrikkuses, ajas oma tütre riided 466 nii segamini, et pani tütarlapse punastama, paitas ta siidjuukseid, suudles ta jalga, põlve,
annaabi.ee 
