toimunut kui Jürgensi eneseanalüüsi kujundilises vormis. Teise maailmasõja ajal kirjutas Tuglas kaks sisult ja vormilt lähedast teost. Üks on mineviku-, teine tulevikuvisioon. "Käsu Hansu noorus" : Põhjasõda on laastanud Eesti maa ja hävitanud rahvast piirini, kus selle eksistents võib lakata. "Viimane tervitus" : neljas maailmasõda on teinud lõpu Euroopa kultuurile ja tsivilisatsioonile, Käsu Hans oma tuntud kaebelauluga on reaalne ajalooline isik. Ei temal ega "Viimse tervituse" ulmelisel üksiklasel ole enam midagi kaotada ega võita. Ka mitte kellegagi rääkida, sest ümber on tühjus. Need on katastroofi läbiteinud inimeste üksikkõned. Tonaalsus on samane stoiline rahu, mis saabub pärast meeleheidet. Esteet, literaat ja poliitiline pagulane Felix Ormusson on saabunud inkognito (tundmatuna, võõra nime all) Pariisist ja puhkab arstist sõbra idüllilises suvekodus Lõuna-Eestis
Forselius ise rääkis põhjaeesti keeles. Seega oli seminar teatud viisil ka keelemurrete lähendamise ja hilsema ühise kirjakeele ettevalmistamise kohaks. Oletatavasti kuulus tõlkimine ja emakeelsete värsside kirjutamine peamiselt küll andekamate õpilaste õppetegevusse. Forseliuse seminaristid olid Eestis esimest põlve maaharitlased. On tõepärane, et seminarist on võrsunud ka üks meie esimesi eesti rahvusest ja kirjanduse ajalukku läinud luuletaja Käsu Hans, kes on tuntud oma kaebelauluga "Oh! Ma vaene Tardo Liin". MAARAHVA ÕPETAJA Peale Forseliuse surma (1688) seminar suleti. Kuigi kooli tegevus osutus lühiajaliseks, pandi selle kaudu alus Eesti esimese koolivõrgu kujunemisele. Forseliuse pedagoogikaideed leidsid rakendust eeskätt Lõuna-Eestis, koole asutati rohkem seal, kus mõisate reduktsioon oli laialdasem. Seminari asutamist soodustas Rootsi kuningavõimu poliitika. 1682 algas uue kirikuseaduse väljatöötamine. Viimane nägi ette koolide rajamist kogu riigis
annaabi.ee 
