kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude" ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu Kui puhus mu katusekambri tuul, katusekambris tuul) all soojades tubades kuuldus see- luule (ja kaebasin tasa, ma lauliklind, et leivata jättis mind kodumaa pind ,,liiga hell sa oled" nad trööstisid mind.) Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena: (Kas see siis oligi elu) Kas see siis oligi elu?
Enne aga katsusin sul keelata Jumalaema kiriku ette tulla, lootes, et sind unustan, kui sa sinna enam ei tule. Sa ei teinud sellest väljagi, vaid tulid tagasi. Siis tuli mul mõte sind ära varastada. Katsusin sellega ühel ööl toime tulla. Meid oli kaks meest. Sa olid meil juba käes, kui mitte see õnnetu ohvitser peale poleks juhtunud. Ta 1 8 6 vabastas su ja sai nõnda sinu, minu ja ta enese õnnetuse allikaks. Ja kui ma lõpuks enam midagi ei mõistnud teha ega Peale hakata, kaebasin ma sinu peale vaimulikku kohtusse. Arvasin, et saan terveks nagu Bruno d'Ast. Mul oli veel ebamäärane lootus, et kohus sind minu kätte annab, et sind vanglas kätte saan, et sind taban, et seal 317 ei saa sa enam käest ära lipsata, et kui mina nii kaua sinu võimuses olen olnud, siis pead ka sina omapuhku minu võimuses olema. Kui kurja teha, siis juba lõpuni. Meeletu on siin poolele teele jääda! Äärmuseni viidud patus peitub ülim rõõmujoovastus. Preester ja nõid
annaabi.ee 
