hall ja tõsine kui raudkivi. Traadi luulet on nimetatud poeetiliseks autorbiograafiaks ning on leitud, et see on otsekui eestlase nägu tõsine ja murelik. Tema luule põhimotiivid on kutse linnast loodusesse; oma aia harimine ; äraminemine- maaema rüppe, sügisöhe, metasa, merele, samas tähendab äraminemine otsingut iseendas ning pidevat võitlust. ,,Küngasmaa" (1964) väljendab huumoriga tasakaalustatud kaduvusnukruse kaudu kohustust tagada rahvuslik-kultuuriline järjepidevus. ,,Kaalukoda" (1966) algatab aegade ja tõdede suhet vaagiva sümboolika, süvendades elu ja kodu hoidmise motiivi ka rahva ajaloo luulendamisega. Rööbiti luulega on Mats Traat avaldanud pidevalt proosat, mille põhiprobleemiks on eetiline isiksus. Kogu ,,Koputa kollasele aknale" (1966) valgustab noorte eneseotsinguid 1950.-60.ndate sotsiaalses ajas ning tungi mõtestatud elu poole. Pälvis 1967. aastal E. Vilde nim. Kolhoosi
Traadi luules vahelduvad lüürika ja lüroeepika, vabavärss ja klassikalised vormid. Luuletajana on ta olnud viljakas, tema sulest on kokku paariaastaste vahedega ilmunud üle 20 luulekogu. Tema esimeses luulekogus „Kandilised laulud“ leidub nooruslikku optimismi ja mõtisklusi inimkonna suurtest ideaalidest, ajastule omaselt ka kommunistlikest ideaalidest. Luulekogu „Küngasmaa“ väljendab Traat huumoriga tasakaalustatud kaduvusnukruse kaudu kohustust tagada rahvuslik-kultuuriline järjepidevus. „Laternad udus“ (1968) koondab armastusluulet, milles on kujundid valgusest, kevadest, õnnejanust ja õigusest õnnele. Sama teemaga läheb Traat süvitsi kogus „Ilmakaared“, mis protesteerib töö devalveerimise ja vastutustunde bürokratiseerimise vastu. Ka kogu ülejäänus loomingus domineerib pidev eetiline uuenemise kohus. Epitaafikogu „Harala elulood“, mis sai ka J.Smuuli nimelise preemia, on tema luule üks
annaabi.ee 
