· Reisikirjad "Teekond Hispaania" "Ühe Norra reisi kroonika" Artur Adson · Eluaastad 1889 1977 · Sündis LõunaEestis Sännas · Õppinud Tartu Ülikoolis, töötas maamõõtjana Pihkva kubermangus · luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist · 1944. aastal emigreerus Rootsi Looming · Omane sakraliseerivate armulaulude ja lapsepõlvemaade sidumine vanaaegsete motiivide ja maastikega · Valdavalt surma ja kaduvikumeeleolud · Arhailise värvinguga värsid · võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud Teosed · Luulekogud "Pärlijõgi" (1931) "Kaduvik" (1927) · Mälestusteraamatud Väikelinna moosekant" (1946) · Näidendid "Iluduskuninganna" (1933) "Elav kapital" (1934) Henrik Visnapuu · Eluaastad 18901951 · Sündinud Viljandimaal Helme vallas · Õppinud Tartu ning Viljandimaa eripaikades, töötanud õpetajana,
ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks. Johannes Semper
Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks. Johannes Vares-Barbarus
annaabi.ee 
