Leiab, et on olemas ainult üks olemine ja et mitteolemist ei saa eksisteerida. Olev on ruumitäitev, tühja ruumi ei saa olla. Kuna liikuvus eeldab kujutlust mitteolevast, ei saa seda olla (kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna, ent tühja ruumi mitteolemise tõttu pole). Sama kehtib ka näiteks kasvamise puhul. Meie meeled petavad meid, sest nad annavad maailmapildi liikuvusest ja kujunemisest. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Mõtlemine on inimese kõige kõrgem reaalsus. Substantsi käsitleb kui puhast olemist. Kuigi enamjaolt peetakse loogika isaks Aristotelest, on selleks nimetatud ka Parmenidest. Zenoni õpetus seisneb apooriates. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, millest esimene nendib fakti ning teine lükkab selle ümber. Näiteks võidujooks Achilleuse ja kilpkonna vahel. Achilleus kui
Tõeni on võimalik jõuda puhta mõistusliku tunnetuse kaudu. Olemine=puhas mõtlemine. "On olemas vaid üks olemine ja mitteolemist ei saa olla." Olev on ruumitäitev, eitab tühja ruumi. Ei saa olla liikuvust. Liikuvus peab eeldama kujutlust mitteolevast; kehal peaks olema tühi ruum, kuhu minna. Sama kehtib ka näiteks arengu, kasvamise suhtes. "Olemine ja mõtlemine on identsed." 6 meelt annavad maailmapidi liikuvusest ja kujunemisest - meeled petavad. Ainus tõde seisneb kadumatus ja muutumatus olemises. Kõrgeim reaalsus inimeses - mõtlemine. Mingit sorti Ida mõju (mis puudutab neid maailmu ja sünde jne.). Substants - puhas olemine. Selle mõiste toob Parmenides sisse. Mingi algolemine, alge, olemus, millegi all. Tavaliselt peetakse Arostotelest loogika isaks, aga mõnikord peetakse Parmenidest ka. ZENON EELEAST (u.490-430): Parmenidese õpilane. Püüab õpetust seletada läbi oma apooriate. Apooria sisaldab kahte vastuolus lauset, milledest
annaabi.ee 
