Regulaarne nn prantsuse stiilis rajatud pargiosa on lihtsalt puid täis istutatud ning seega vaated lossile suletud. Suured ümberkujundused tehti 1935.-40. aastail ning ka praegu kavandatakse suuri ümberkorraldustöid soovitakse park taastada oma esialgsel kujul, mis on kaasa toonud mitmeid diskussioone ajakirjanduses (loe erinevatest väljaannetest). MAAPARKIDE KUJUNDUS 18. SAJANDI I POOLEL 18. sajandi algul rajati Kadriorule lisaks veel mitmeid regulaarses stiilis parke Venemaal, mille hulgast teistele eeskujuks said Suveaiad Peterburis, Kadriorg (oli tollal ju Venemaa all), hiljem ka Strelna ja Peterhofi aiad. Nimetatud parkidel oli suur mõju Eesti maaparkide kujundamisele ning tasapisi hakati ka mõisate juures aedadest regulaarseid parke laiendama. Järk-järgult hakati istutama sirgeid puuderidu mõisast väljuvate teede äärde - tekkisid puiesteed. Veel edasi, aia
Tallinna keskaegse linnasüdame ümber tingis vajaduse kompenseerida kindlustuste alla jäänud aedade ja suvemajade omanike kahjud. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid. Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal jäid need hooletusse ja lagunesid. Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt elamu ehitamine 1714. aastal ning seejärel lossi ja pargi rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval nimetatakse tänaseni Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud moodustavad täna Kadrioru hoonestuse vanima (alates 18. sajandist) ja ühe ajalooliselt väärtuslikuma osa. Linnaosa edasist arengut mõjutas kõige rohkem supelasutuste rajamine
annaabi.ee 
