19. sajandi teisel poolel hakkas rahva tantsuvara Euroopa tantsude mõjul kiiresti muutuma: tulid polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Paljude tantsude iga oli lühike. Püsima jäid need, mis sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. Pillid
Eestisse levinud uuemaid tantse (alates 19. sajandi keskosast kuni tänapäevani) nimetatakse tavaliselt seltskonnatantsuks. Suur osa vanematest seltskonnatantsudest kodunes Eestis sedavõrd hästi, et neid võib nimetada ka uuemateks rahvatantsudeks. Mõiste `rahvatants' viitab külaühiskonnale, `seltskonnatants' aga peenemat sorti inimestele, kellelt uusi tantse õpiti.Vanemad seltskonnatantsud on paaristantsud, kontratantsud ja kadrillid. Paljud paaristantsud (polka, valss) on tänapäevalgi üldtuntud. 1920.30. aastail algas vanemate rahvatantsude uusesitamine laval. 1919. aastal asutati Ülemaaline Eesti NoorsooÜhendus, mille rohkete tegevusalade (koorilaul, karskus jm) seas oli ka omakultuur: taarausk, kodukaunistamine, rahvatants jm. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anna Raudkats. Anna Raudkats asus Eestis rahvatantse taaselustama, et need ei jääks ainult kirjeldusteks arhiiviriiulitel
annaabi.ee 
