Kadri Kõusaar - esitlus (3)

Kadri Kõusaar
Üldandmed.
Sündinud 8. septembril 1980 Pärnus.
1998 lõpetas Tallinna Inglise Kolledzi.
2003 lõpetas Tartu Ülikooli Hispaania filoloogia alal.
Praegu töötab vabakutselise kirjaniku ja rezhissöörina ning on kirjandustoimetaja Eesti
Ekspressi "Areenis".
Oskab paljusi keeli kõnelda.
Looming.
2001 romaan "Ego"
2004 romaan "Vaba tõus"
2007 film "Magnus"
Romaan "Ego"
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke
vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja
«elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust
õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on
maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset
olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning
käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on
tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist
vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii
ideegurmaanile kui lihtlugejale.
«Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid
see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi ­ ent
kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud.
«Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri,
ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli
aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne,
kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva,
sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda.
Romaan "Vaba tõus"
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
"Vaba tõus" on Kadri Kõusaare teine raamat,
keskendudes peamiselt hea elu ja hea surma
filosoofilisele teemale. "Vabas tõusus" on sõna otseses
mõttes kõik võimalik neile, kes seda väärivad.
Peategelase diagnoosiks võiks olla depressiivne
selgeolek: pärast elukaaslase enesetappu ei suuda ta
enam elu nautida, ta on absoluutne võõras ja kardab
metsikult, isegi haiglaselt surma. Talle tundub, et surra
suudavad vaid ülimad, et ta ei saa suremisega hakkama.
Või siiski? Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks,
mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega
ausat, kuid meeletut mängu.