Filmimise põhiplaanid ja kaamera nurgad Kristjan, Priit, Jaan ja Ardi Superüldplaan Subjekti pole näha, kasutatakse tavaliselt järgneva stseeni sissejuhatuseks. Näiteks sobib alustada plaaniga linnavaatest. Üldplaan Filmitav objekt on näha täies mõõdus. Üldplaan näitab tegelast täispikkuses ja ümbrust parasjagu niipalju, kui mahub. Nii ümbrus kui tegelane on võrdse tähtsusega. Keskplaan Tegelast või objekti kujutatakse ainult osaliselt. Selle kadreeringu puhul on näha nii objekti suhet tausta või teiste objektidega kui ka mõnesid väiksemaid detaile, nagu näoilmed. Keskplaaniga kinokaadris võib näitleja olla nähtaval poolfiguurina ehk peast vöö või põlvedeni. Suurplaan Objekti kujutatakse tervikuna, kuid suurelt, nii et see täidab peaaegu kogu kaadripinna. Näiteks portree puhul võib olla suureks plaaniks kaader, millel on kujutatud peaaegu ainult nägu. Kinos kasutatakse keskplaani ja suure plaani vahel veel ühte
esinemises, mis naeruvääristamise ja pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili (näiteks liigset tundelisust, täispuhutud pidulikkust vm), jättes muutmata vormi. Pilatava teose nõrkusi ja puudusi võimendatakse karikatuurini. Eksisteerib ka sõbralikum paroodia, mis koomilises võtmes jäljendab teise autori isikupära. Filmiparoodiad keskenduvad pigem kontrastiga stseeni, dialoogi ja kadreeringu lõhkumisele kui sujuvale stiilijäljendusele . Lauluparoodiad ja salmikuluule Me kolmekesi tuleme Kooli kantseleist, Meil päevikud on punased Ja paps see koolis käis *** Võt-võt-võt-võtan uue viha, @, @, @ äigan üle piha Verijärves palju kalu, Osa neist on latikad. Meie klassis palju poisse, Osa neist on tatikad. *** Sõprus on kui klaas
cinéma français“ (Teatav kalduvus Prantsuse kinos). Ta kritiseeris stsenariste, kes kirjandusteoseid filmistsenaariumiteks vorpides püüavad säilitada truudust algmaterjalile, sealjuures stseene, mis nende arust filmitavad pole, ekvivalentidega asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad, omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega. Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’ järgnevad sõnad: „Ma lihtsalt ei suuda panna end uskuma Kvaliteedi Traditsiooni ja autorikino rahulikku kooseksistentsi. [...] Jään veendunuks, et just pikaleveninud psühholoogilise realismi püsivus on see, mis põhjustab publikus juhmistunud olekut filmide juures, mille eostuseks romaan...“ (Truffaut, 1954)
annaabi.ee 
