Normaaltingimustes on kaadmium tahkes olekus. Paiknemine tabelis Kaadmium (sümbol Cd) on keemiline element järjenumbriga 48. Tema aatommass on 112,41, asub 5.perioodis IIB-rühmas. Kaadmiumil on 5 elektronkihti ja viimasel kihil on 2 elektroni. Avastamine Friedrich Stromeyer avastas kaadmiumi 1817 aastal Saksamaal. Kaadmium on nime saanud vanakreeka mütoloogia tegelase Kadmose järgi, kes oli Liibanoni prints. Samuti öeldakse, et nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast kadmeia- tsingimaak (koostiselt ZnO, milles esineb Cd-d) Leidumine Kaadmiumi leidub looduses üldiselt koos tsingiga, kuid on tsingist üle 50% haruldasem. Kaadmium võib leida maagis koos tsingi, plii ja vasega, samuti võib leida selgroogsete organismides (nt: maksas). Teadaolevad tööstuslikud varud on väikesed (umbes 30 aasta toodang). Saamine Cd saadakse peamiselt sulfiidsetest polümetalliliste maakide töötlemise kõrvalsaadusena.
Referaadis käsitlen kaadmiumi (Cd) kui üht keemilist elementi, mis on metall ning kuulub perioodilisussüsteemi 12. rühma tsingirühma. Sellesse rühma kuuluvad ka tsink (Zn) ja elavhõbe (Hg), kuid Cd vaba metallina saadi kõige hiljem alles 19. sajandil. Kaadmiumi avastas saksa teadlane Friedrich Stromeyer 1817. aastal Göttingenis, uurides apteekides müüdavat Zn-ühendit, milles kahtlustati kõrget arseenisisaldust. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast kadmeia 'tsingimaak', koostiselt ZnO, mida tunti juba Vana-Kreekas, milles Cd esineb (Karik ja Truus 2003). Aine aatomnumber on 48 ning molekulmass 112,41 grammi mooli kohta. Tavaline oksüdatsiooniaste ühendites on +II, aga eksisteerib ka ühendeid, milles kaadmiumi oksüdatsiooniaste on võrdne +I-ga (Ahmetov 1974). Kaadmium on keskmise aktiivsusega ning lihtainena pehme, plastne hõbevalge raskmetall, hästi poleeritav ja valtsitav, tavatingimustes õhu ja vee toimele vastupidav
autonoomiast hoolimata ei kõhenud spartalased oma tahet nõrgematele jõhkralt peale surumast. Nad likvideerisid 385.a. tugeva Arkaadia linna Mantineia, sundides selle elanikke kodulinna lammutama ja küladesse laiali asuma, ning otsustasid peagi sekkuda ka Egeuse põhjaranniku asjadesse, kus ähvardavalt tugevnes Olynthose linnriik. 382. a., teel Põhja-Kreekasse Olynthose vastu, vallutas Sparta väeosa kohalike oligarhide toel ootamatu rünnakuga Teeba akropoli (Kadmeia). Linnas kehtestati Sparta-sõbralik oligarhia, paljud teebalased aga otsisid varju Ateenast. Seejärel sunniti ka Olynthos Põhja-Kreekas oma kohalikest liitlastest lahti ütlema. Teeba akropoli vallutamisega oli Sparta Kuningarahu jämedalt rikkunud. Hiljem nähti selles spartalaste jultumuse tippu, mis tõi kaasa jumalate pahameele ja peatse languse. Juba 379. a. naases Ateenast rühm Teeba pagulasi Pelopidase juhtimisel salaja kodulinna,
annaabi.ee 
