Just selle ajaga jõuab kadakas hävitada liigirikka lootaimkatte. Õhemal mullal on häving aeglasem, tüsedamal kiirem. Valgust armastavad looliigid peavad halvenenud valgusoludes mõnda aega vastu. Ka umbes 40 aastat tagasi hüljatud niitudel, nüüdsetes kadastikes, võivad mõnes imekombel püsinud hõredamas kohas kasvada veel eriti visad lootaimed. Kuid looniitudele omane liigirikkus on ka sel juhul ammu minevik. Kaheksakümneaastastest kadakatihnikutest niidutaimi enam ei leia. Kadakaokaste varis on muutnud mulla happelisemaks, selleks ajaks on esimesed männid juba kadakatest läbi kasvanud ja teised ootavad järge. Laialdased lookarjamaad kaotati läinud sajandi keskel ette võetud loodude taasmetsastamise kampaaniaga: tüsedamal mullal, puude kasvuks soodsama veereiimiga lool läksid tookord ridadena istutatud männid rahuldavalt kasvama. Suur üritus ebaõnnestus vaid seal, kus plaatjat paasi katab üliõhuke mullakiht ja kuhu ajuti koguneb ka pinnavett. Kokku metsastati
tuntud desinfitseerivaks vahendiks. Nimekas balti-saksa kirjamees Johann Wilhelm Ludwig von Luce kirjeldas seda 1823. aastal järgmiselt. "Eestlased tarvitavad kadakat parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, süütavad selle ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud. Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid" (Luce,1823). Talurahva komme neljapäeviti kadakaokaste suitsuga ruume suitsutada oli eestlastele tõesti iseloomulik. Oldi veendunud, et sel viisil püsivad haigused ja üldse kurjad jõud talust eemal. Kuid ka okastega kadakaoksi kasutati ka näiteks piimapüttide puhastamiseks. Arvati, et selliselt puhastatud piimanõus püsib piim kaua värske. Lehtpuude lehed koos okstega olid mitmel pool Eestis olnud heina kõrval äärmiselt oluliseks talviseks loomasöödaks. Parimaks lehisevihtade materjaliks peeti saare-, haava-, vahtra-, pärnavihtu
annaabi.ee 
