ikka vastavalt olukorrale, kas tegu peretütre või linnaprouaga. Filmi muudab huvitavamaks müstiline punapäine kaunitar, kelle rollis oli üldsusele vähetuntud Estonia teatri näitleja Renate Karhu. Punapea, kohalikelt saanud hüüdnimeks Lõke, oli nagu magnet meestele. Tema ümber sebisid nii rahulik muhulane Nurga talu peremees Ärni kui ka heernigalaeva mehed. Teine muhe ja tabavate ütlemistega kõrvalosatäitja oli lavastaja Sulev Nõmmik ise Aadu Kadakana, kes oskas öelduga alati nö i-le täpi peale panna ja filmi lõpuosas nii üleolevaid tallinlasi kui ka naeruseid vaatajaid üllatada: psühhiaater Aadu Kadakas! ... Kindlasti on neid inimesi, kes pärast filmi küsivad sapiselt: "Millist eetilist eeskuju võiksid anda kaklevad mehed või kisklevad naised?" Arvan, et ei annagi. Kuid kinobussi kuraator Mikk Rand on kirjutanud 2002. aasta 30. augusti Õpetajate Lehes: "Meelelahutuslikud filmid kutsuvad inimesi kinno, sest
pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on poeetiline sündmus, eluilu kulminatsioon, ülendavalt ilus hetk. Ilu ületab, matab valu, ühegi Dido surma puhul pole mainitud põlemisega kaasnevat piina; ka väike Nikas, kui emalõvi käpahoop ta seljaliha vööni lahti kisub, ei kannata valu käes, vaid järgib teedosutavat heli ja jookseb “järjest avarama avaruse ja valgema valguse poole“21, kuni juurdub kadakana kõrgel luiteharjal. Ilu muudab kannatuse millekski muuks. Milleks ja kuidas? Tegemist on kunstiteosele eriomase nähtusega: vaevalt et tegelikus elus “tuleõie“ ilu lähedase inimese tulesurma ülendaks; ilu tunduks pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne
annaabi.ee 
