seejärel kargab kõrri. Kui ta aga vea teeb ning saaklooma püütud ei saa, eemaldub ta võitluskohast umbes 200 m kaugusele ning harva läheb ta uuele katsele. Surmatud saagi tassib tiiger harilikult vee äärde, enne uinumist peidab jäänused ära. Enne seda peab ta aga kõik konkurendid eemale peletama. Sarnaselt teiste suurte kaslastega sööb tiiger harilikult lamamisasendis. Söömise ajal hoiab ta saaki käppadega kinni. Tiiger tavatseb püüda suuri kabjalisi, vajadusel sööb aga ka kalu, konni, kilpkonni, linde ja hiiri ning ei põlga ära isegi puuvilju. 4.PALJUNEMINE Troopikas elavatel tiigritel kindlat innaaega pole. Amuuri tiiger aga paaritub talvel. Emasloom märgistab jooksuajal teatud kohad uriiniga ja kraabib puukoorde märke. Kuna tiigrite individuaalterritooriumid on suured, läheb emasloom tihti endale ise partnerit otsima. Emane on paaritumisvalmis vaid mõne, harilikult 3- 7 päeva jooksul
Eotseeni vältel Euraasiast, aga säilus Põhja-Ameerikas väheste liikidena kelle hulgas oli ka kolme varbaga liik Mesohippus. Teisteks liigvarbalisteks, kes olid edukad Oligotseeni ajastikul, olid ninasarviklased (perekond Indrichotherium) ja tolle ajastu suurimad maismaa imetajad ninasarviku sarnased titanotheresed Oligotseenis oli tunduvalt rohkem suuri imetajaid kui Eotseenis. Oligotseenis liigvarbalised kabjalised ületasid arvult esimest korda lamevarbalisi kabjalisi. Eriti mitmekesistusid hirvelased ja sealised. Eotseenis ilmunud kiskjalised (koera, kassi ja nirgi sugukonnad) evolutsioneerusid Oligotseenis. Ilmusid saabelhambulised kassid, karutaolised koerad ja loomad, kes sarnanesid kaasaegsete huntidega.Oligotseeni vältel oli oluline ahviliste ja ahvisarnaste primaatide ilmumine. Perekond Aegyptopithecus, oli kassi suurune puu otsas elav loom, kuid tema hambad, pea ja saba sarnanesid ahvide omadega. Neogeeni ajastul
Selle ajastu fossiilide statistika paraku ei toeta ideed, et oleks olnud tegu konkurentsiga - imetajalaadsed roomajad ei surutud kokku dinosauruste arvel, vaid olid (püsisid) kitsa rühmana juba enne dinosauruste kiiret laienemist (joonis). Tuleb lisada, et empiiriline andmestik ei ole siiski piisav lõplike järelduste tegemiseks. Teine tuntud küsimus on kabjaliste suhteline taandareng sõraliste ees kainozoikumis. Eotseenis (54 - 37 MAT) oli nagu kabjalisi enam liike, kuid nüüd on sõralisi märksa enam. Viidatakse hammastele ja mäletsemisele, kui parema kohanemise tunnustele. Kuid, nagu märgib enamus uurijatest, ei ole siiski ilmne, et üks oleks teise aktiivselt (konkurentselt) välja tõrjunud (joonis). Eraldi näide oleks brahhiopoodid ja bivalviad (joonis). Kui analüüsida üht elu jaoks kriitilist perioodi - paleozoikumi lõpu masshävingu eelset ja järgset ajastut, siis näeme, et bivalviad
annaabi.ee 
