sealtpeale käibel – kuigi üsna erinevates tähendustes – läbi kogu filosoofia ajaloo. Sokratese kõnelemine, tema “jumala teenimine”, mis, nagu öeldud, seisnes iseenda ja kaasvestleja teadmiste kriitilises kontrollimises, algas tavaliselt küsimusega tüübist “Mis on X?” Näiteks – mis on hüve või mis on voorus. Sarnaseid küsimusi küsivad lapsed oma vanematelt, täiskasvanud inimene jätab sedalaadi küsimusi esitades endast kaasvestlejatele mulje kui naiivsest, lihtsameelsest inimesest. Sokratese dialektilises vestluskunstis ei olnud need küsimused aga sugugi nii lihtsad, kui nad esimesel pilgul võivad paista. Igapäevaelus saab sedalaadi küsimustele ka üsna mitmeti vastata, mistõttu polegi tõesti iseendast otsekohe selge, millist laadi vastust neile oodadakse. Näiteks võib võimaluse korral lihtsalt osutada mõnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, võib tuua mõne konkreetse näite X-i kohta, võib ütelda
Mille poolest erineb konventsionaalne tähendus naiivteooria pooldatavast õigest (objektiivsest, semantilisest, täht-tähelisest vms) tekstitähendusest? Peamiselt selle poolest, et tema määratlusse on sisse kirjutatud muutumise võimalus. Iga inimene saab oma keeleliste valikutega mõjutada konventsionaalse tähenduse kujunemist – kas võttes tarvitusele mõne uudse väljendusvahendi, eelistades üht võrdvõimalikest alternatiividest, andes kaasvestlejatele ilmutatud tagasisidet nende keeleliste valikute kohta või ka lihtsalt igapäevaste valikutega, ostes pigem paremini reklaamitud tooteid või lugedes pigem paremini kirjutatud raamatuid. Samas saab konventsiooniga edukalt kirjeldada ka neid suhtlus- olukordi, mida kasutatakse musternäidistena fikseeritud koodi mudeli kehtivuse kohta, näiteks lendurite ja lennujuhtide vaheline väga rangelt reglementeeritud raadiosuhtlus. Konventsioon on seal lihtsalt väga
annaabi.ee 
