polegi tõesti iseendast otsekohe selge, millist laadi vastust neile oodadakse. Näiteks võib võimaluse korral lihtsalt osutada mõnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, võib tuua mõne konkreetse näite X-i kohta, võib ütelda millisesse nähtuste klassi X kuulub, võib osutada kus X-i kasutatakse jms. Ükski sedalaadi vastus Sokratest ei rahuldanud, tema ootas oma küsimusele väga spetsiifilist vastust. Tavaliselt tõttasid kaasvestlejad Sokratese näiliselt naiivsetele küsimustele ilma pikema järelemõtlemiseta vastama ja vastama nimelt sellega, et loetlesid näiteid asjadest, mis omavad omadust X. Näiteks headest asjadest või vooruslikest inimestest. Kuid need nähtused pidid paratamatult omama lisaks hüvesusele ja vooruslikkusele veel palju muid omadusi ja nii ei saanud sedalaadi näidete toomine juba seetõttu olla täpseks vastuseks Sokratese küsimusele. Tegelikult ootas Sokrates oma “Mis on X”-
on sunnitud vaatama koopa tagaseina poole ilma võimaluseta pead keerata ja pilku selja taha heita. Aheldatute selja taga asub lõke, mis valgustab koobast. Lõkke ja aheldatute vahel on aga sirm, mille kohal liigutatakse erinevaid asju, nii et tagant langev valgus jätab liigutatavatest asjadest koopa seinale varjud. Sokrates küsib nüüd kaasvestlejatelt, kas ei pea need koopas- viibijad paratamatult pidama varje tegelikkuseks, kui nad on kogu oma elu olnud sel viisil aheldatud. Ja kaasvestlejad nõustuvad temaga – on tõepoolest loomulik, et niisuguste aheldatute jaoks saavad varjud koopa seinal tegelikkuseks endaks. Varjud koopa seinal sümboliseerivad antud juhul meeltega tajutava maailma nähtusi. Platoni kujund annab väga hästi edasi seda, kuidas tema kujutab ette nähtuste ontoloogilist staatust. Nii nagu varju puhul ei saa ütelda, et seda pole olemas, ei eita Platongi meeltega tajutava maailma olemasolu
annaabi.ee 
