Esialgu aristokraatia ülemvõimu kindlustada. Diocletianuse (284-305) ajal (Diocletianus oli sündinud Illüürias, kerkis troonile armee abil) viidi läbi administratiivsed, sõjalised ja majanduslikud reformid, mis pikendasid riigi eksistentsi sajandi võrra. Administratiivselt jagati riik 2 ossa: Ida-Lääs. Itaalia kaotas lõplikult oma prii seisundi impeeriumi keskusena. Diocletianus ise võttis enda valitseda idaosa, keskus Nikomedias (Väike-Aasia ranniku loodeosa) Lääneosa andis oma kaasvalitsejale Maximianusele, kelle residents asus Mediolanis (Milano). Võtsid endale tiitli Augustus, oma kahele abilisele asendajale Caesar. Augustuse aegadest säilinud valitsusvorm printsipaat asendus dominaadiga - imp.võim -> absoluutne monarhia, imperaator polnud enam princeps (esimene) vaid dominus (isand), teda austati nagu jumalat. Pärast Diocletianuse lahkumist asus troonile Constantinus - jätkas oma eelkäija reforme.
Bütsantsi riigi territooriumi vähenemise etapid: 1) 6. saj teisel poolel saabusid Itaaliasse langobardid. 2) 7. saj hõivasid Balkani põhjaosa bulgaarid 3) 7. saj kekel läks Egiptus araablastele 4) 11. saj Väike – Aasia seldžukkide e. türklaste kätte 5) 15. saj Balkan, türklastele. KEISER- sõjaväe juht, ülemkohtunik, ülem seaduseandja, algul pärandus võim kaasvalitsejale, hiljem pojale. Määras ihukaitseväe Määras Patriarhi. Määras senati määras hipodroomi parteid Ametkonnad – hierarhilised, kõrgemad ametnikud aristrokaadid Strateegid – valitsesid teemat, sõjaline ja tsiviilvõim Stratioodid – said maatüki, mida pidid valitsema talupojad. 9. SLAAVLASED. VANA VENE RIIGI TEKE
annaabi.ee 
