aastal. Lennart Meri oli uhkusega eestlane: ta armastas südamest oma maad, riiki, rahvast ja tegi suuri jõupingutusi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamiseks. Oma tarkuse, intelligentsuse, teiste erakordsete isikuomaduste ja suurepärase poliitikuvaistuga avas ta Eesti riigile ukse Euroopasse. Lennart Meri viis väikse Eesti suurde maailma. Ta on mees, keda eestlased austavad ja mäletavad igavesti. Tema mälestusportaalist leiab üle viie tuhande siira kaastundeavalduse, mida lugedes saab kindlaks Lennart Meri tähtsus eesti rahvale. Perekond Sepp kirjutas:,, Miks pidi me kallis president lahkuma just sel raskel ajal? Mis saab nüüd Eestist? Nii palju asju jäi vastamata. Ei olnud meie rahval paremat juhti kui Lennart Meri, ega vist ei tulegi." Tema auks ei ole veel monumenti püstitatud, kuid plaanid selle suunas on alanud. Teine, kes ausammast väärib on Johann Voldemar Jannsen, kes eestlastele
hommikul kuulis ta poes armastatu surmast. Veel korra pidi mees teda nägema. Juuditari ema oli liigutatud õpetaja külaskäigust- oleks ta vaid teadnud! Martin Justusel tekkisid süümepiinad: ehk oleks ta pidanud neiule järele minema, siis oleks Isabel veel elus või poleks pidanud üldse suhet lõpetama. Samuti piinas teda kartus, et keegi teab nende suhtest, sest üks endine õpilane oli kord neid märganud. Enesesüüdistused ei lase ka matustele minna. Martin Justus saadab vaid kaastundeavalduse ning sõidab pere juurde Narva-Jõesuu. Ta otsustab rääkida oma tütrega. Astrid on alguses sokeeritud, kuid mõistab isa ning andestab. See annab Martin Justusele tagasi meelerahu. Isegi martin Justus poleks suutnud takistada Isabeli eneselt elu võtmast. Neiu oli liiga isepäine, et mitte öelda hullumeelne. Vaatamata oma noorusele, oli ta rohkem täiskasvanu kui mõni 40-aastane. Ta oli näinud liiga palju kurjust ja halba oma lühikese elu jooksul, et
annaabi.ee 
