maja (Vanemuise 45a) ning Emajõe kaldal paiknev blackboxtüüpi Sadamateater (Soola 5b) Draamajuht Urmas Lennuk Dramatiseerinud üle 15 näidendi Teinud kaastööd väljaannetele "Postimees", "Päevaleht", "Sirp", "Virumaa Teataja", "TMK" jt Kaastöö Exitfilmi dokumentaalfilmile "Reporter" Kaastöö Tuiskfilmi lühifilmile "Ring" Stsenaariumid telesarjale "Pehmed ja karvased" 2004 ja 2005. Kaasstsenarist DownTown lühifilmile "Vanameeste paradiis" 2005. Lasteraamat "Sööärasöö" Varrak 2007 Stsenarist sarjale "Õnne 13" 2011 (kevadhooaeg) tunnustus ENA Näidendivõistlus 2001 I auhind näidendiga "Rongid siin enam ei..." Rakvere Teater kolleegipreemia 2002 (kategoorias - "lihtsalt parim") Eesti Kirjanduse aastaauhinna nominent aastatel 2002 ja 2004 draamakirjanduse vallas ENA dramaturgiapreemia 2002 ENA Näidendivõistlus 2003 I auhind näidendiga "Boob teab"
Tema raamat ,,Rehepapp" on tuntuim teos, ta on menukain 21. sajandi kirjanik Eestis. Aastast 1996 on ta Kirjanike Liidu liige. Abielus, kolme tütre isa. Avaldanud lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiaid ajakirjanduses ja kogumikena, kirjutanud romaane, näidendeid, lasteraamatuid, filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ja arvustajana. On joonisfilmide "Tom ja Fluffy", "Lotte reis lõunamaale", "Lepatriinude jõulud" ja "Leiutajateküla Lotte" kaasstsenarist. 3 Sissejuhatus Mina uurin sellist raamatut nagu "Mees kes teadis ussisõnu", mille on kirjutanud Andrus Kivirähk. Uurin seda raamatut kuna see on üks viimasel ajal enim kajastatud ning huvipakkuv ilmunud teos. Tekitas huvi, et miks see nii kuulus raamat on. Teost uurin ma teose analüüsiga ja toon välja põhiprobleemid ja nende iseloomustused. 4 Taustainfo
Kirjanike Liidu liige 1996 a-st. Kuulub Eesti Üliõpilaste seltsi. Avaldanud lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiaid ajakirjanduses ja kogumikena, kirjutanud romaane, näidendeid, lasteraamatuid, filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ja arvustajana. On joonisfilmide „Tom ja Fluffy” (1997), „Lotte reis lõunamaale” (2000), „Lepatriinude jõulud” (2001) ja „Leiutajateküla Lotte” (2006) kaasstsenarist. Kirjanik lisas, et talle endale ei meeldinud lapsena lugeda traagilisi lugusid, kus peategelased surid. Pigem eelistab ta, et raamat on põgenemispaik reaalsuse eest. "Ma ise ka ei ole üritanud kurbi lasteraamatuid kirjutada. Väike nukrus võib loos sees olla ja see ongi hea, aga lõpp võiks olla alati õnnelik. Ma ei näe vajadust laste nina liiga vara kannatuste sisse suruda. Küll nad tulevikus sellega niigi kokku puutuvad," arvas kirjanik
annaabi.ee 
