vaimne seisukord. Vanglast pääsemine kodumõisa tähendab Bocki jaoks sattumist vihma käest räästa alla näiliselt on ta vaba, ent piiratud liikumisõigus ahistab kangelase tegevus- ja liikumisvälja. Bocki naine ja naisevend Jakob hakkavad kavandama plaani Lääne-Euroopasse põgenemiseks, vaatamata sellele, et plaan ei tundu eriti reaalne, see siiski õnnestub. Põgenemisööl otsustab Timo minemisest loobuda, jääda koju. Seesugune käitumine tekitab kaaskondsetes mõistmatust, siiski Bockid jäävad kodumaale, lähevad tagasi Võisikule . Jätkuvad ka nuhkimised ning aruandlus erilise staatusega valvealuse kohta. Põgenemisplaanide luhtumise järel keskendub kroonik Jakob iseendale, päevaraamatu sissekanded on valdavalt kirjutaja isiklikku elu ning olmet puudutavad, milledele järgneb aga teose püant. Ühel 1836. aasta kevadpäeval kostuvad lasud, Timotheus von Bock leitakse surnuna lukustatud toast
käest räästa alla näiliselt on ta vaba, ent piiratud liikumisõigus ahistab kangelase tegevus- ja liikumisvälja. Bocki naine ja naisevend Jakob hakkavad kavandama plaani Lääne-Euroopasse põgenemiseks ning vaatamata äpardustele tundub plaan realiseeruvat. Põgenemisööl otsustab Timo minemisest loobuda, jääda koju, viidates krahv Pahleni sõnadele, et need, kes ei lähtu isiklikust kättemaksujanust, jäävad ning otsivad alternatiive. Seesugune käitumine tekitab kaaskondsetes mõistmatust, ent Bockid jäävadki koju, lähevad tagasi Võisikule ja jätkavad igapäevaeluga. Jätkuvad ka nuhkimised ning aruandlus erilise staatusega (kahe keisri poolt hulluks tunnistatud!) valvealuse kohta. Põgenemisplaanide luhtumise järel keskendub kroonik Jakob oma personaaliale, päevaraamatu sissekanded on valdavalt kirjutaja isiklikku elu ning olmet puudutavad, milledele järgneb aga teose viimane järsk kurv. Ühel 1836