puuduvad mõned rahvajuttudele omased jooned, nt. didaktiline ja õnnelik lõpp. Vanade ballaadide vaimule oli melodraama võõras. 1 Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 3. Terminoloogia Vana rahvalaulu ehk regivärsi alaliikide kohta on spetsiaalsed terminid: Karjaste huikeid märgivad: * õlletamine * aetamine Pulma võidulaulude laulmine: * kaasitamine üles-refrääniga lõikuslaulud: * leesitused jne. * Vemmalvärsi nimetust kannab neljajalgsetest trohheustest koosnev riimiline värsipaar. 4. Laulude funktsioonid Saab jagada: 1. laulud, millel praktilist väärtust ei ole või otse nähtavalt enam ei ole 2. laulud kommete osana (tavandilaulud, mängulaulud, maagia, lasteäiutused) 3. laulud, mis seisavad lahus kombetäitmisest, mis aga võivad leida kasutamist seoses mõne kombe või mänguga. 5. Kus lauldi?
Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega. Üks pulmalauliku nimetusi oli kaasik. Selle järgi on tekkinud Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike (lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud on ka refrään kas´ke-kan´ke. Põhja- ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui uuemaid (kaherealisi) viise. Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi, nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks teistsugused mõrsja ärasaatmise ja rahakorjamise viisid. Setus lauldi pulmade ajal mõrsjaitke ja erilist mõrsja ärasaatmise laulu hähkämist. Itkudega tähistati mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset
annaabi.ee 
