See tähendab ka elamis-, töötamisloa puudumist, pidevat põgenemist. Leidub mitmeid paralleele Triumfikaarega - Pariis kui tegevuspaik, kus võib suhteliselt kindel olla, esinevad samad hotellid, sarnased motiivid (näitlejannade Barbara Kleini ja Joan Madou lugu, osaliselt). Kaks tasandit - üks telg - peategelase üldine elu, kus ta on ja kuidas end tunneb - teine on kui väikesed klotsid mis võivad seal olla, aga ei pruugi. Pisistseenid tolliametnike, kaasemigrantide ja muude tegelastega moodustavad mingi omapärase mosaiigi, nagu väites, et just detailid on need, millest meie mälestused koosnevad... Lõputu kindlusetus - sa ei tea kunagi, kus ja kuidas sa homme oled. Peategelane, noormees Ludwig Kern, on pidanud lahkuma Saksamaalt oma juudist isa pärast, too oli varem parfüümiäris, kuid ilmselt läks tal liiga hästi. Kerni ema sai Ungari kodakondsuse, kuna oli seal sündinud. Vanematest
B selle reziimiga leppida ei suutnud, sõitis ära Prantsusmaale. Bl selleks ajaks juba piisavalt suur kirjanikukuulsus. Ei elanud vaest pagulaselu, raha sai tõlgete pealt. Tipphetk Bi elus '33, kui ta sai Nobeli preemia. Tseremoonia oli Bi jaoks muljetavaldav, eriti meeldis talle, et Rootsi kunn isiklikult viis ta preemia vastuvõtmiseks saali. Ka kõige sellega kaasnev au ja kuulsus meeldis Ble. Preemiarahaks sai 715 000 franki. See raha sai aga suht kiiresti otsa, kulutas seda kaasemigrantide, algajate kirjanike toetuseks. Talviti elas Pariisis, suviti LõPrantsusmaal üürivillas. Pärast '20ndat aastat B Venemaale enam tagasi ei läinudki. 1938 tegi B visiidi Baltikumi. Sõja alates jäi Prantsumaale. Läks oma maavillasse, kirjutas palju. '45 tagasi Pariisi, kui sõda läbi. elu lõpuaastad rahulik vanaduspõlv, kirjutas mälestusi. Maetud Pariisi Vene emigrantide kalmistule. Bunin Eestis. 1938. Venemaale lähim piirkond, et kui ei saa minna Piiterisse, tuleb Jurjevissegi
annaabi.ee 
