sõnadega püüti kanda ka orkestrimuusikasse. Orkestrimuusika muutus keerulisemaks tänu oma pidevatele sümfoonilistele arendustele. Muusika oli seotud üheks tervikuks. Miu arvates oli see väga oluline edasiminek ja samm tänapäevase ooperi tekkimise suunas. Kõik need muudatused on minu jaoks positiivsed ja saanud reegilteks ka tänapäeva ooperimaailmas. Kõik muudatused täiustasid tunduvalt olemasolevat süsteemi ja aitasid ooperit publikule arudaadavamaks ja kaasakiskuvamaks muuta. Wagner tõigi publiku saali ooperit kuulama ja hindama kui üht kunsti alalliiki, mis minu arvates seda nimetust ka väärib.
Ka kostüümid olid ajastukohased ning huvitavad. Ainuke asi, mille pärast etenduse juures minu arust nurisema peaks, oli näitlejate diktsioon. Mitte ainult lauludest, vaid ka väga paljudest dialoogidest oli parem aru saada, kui lugeda eesriide kohal rippuvat inglisekeelse tekstiga tablood. Tihti tundusid dialoogid kohmakad nende laulude keskel. Alguses tundus operett igav ning sisu tundus mõttetult veninvat. Kuid mida aega edasi, seda põnevamaks ja kaasakiskuvamaks etendus muutus. Minu lemmikkoht oli pidu ning peokülalised. Mäletan, et vaatasin lausa suu ammuli, kuidas balletitantsijannad tantsisid. "See on lihtsalt nii lahe!" mõtlesin. Ka meeldis mulle nail, mi soli seotud tõsiasjaga, et meie kultuuriinimesed saavad vähe palka. Nimelt oli Froschil raha vaja ning Alfred pakkus talle seda. Frosch küsis, et kus mees töötab ning too vastas:"Töötan rahvusooperis.", mille peale Frosch hakkas naerma ning
Seetõttu on ta sunnitud elupaika vahetama ning kolib Rozengrachti, mis oli tollal Amsterdami vaeseim linnaosa. Palju pahameelt tekitas Hollandi puritaanlikes kihtides Rembrandti kooselu teenijanna Hendrickje Stoffelsiga. Väga huvitaval kombel ei avalda eluraskused loomingule halba mõju- kunst saavutab järjest sügavama mõju koos hingestuse ja salapäraga. Mida vanemaks Rembrandt elab, seda lihtsamaks ta kunst muutub, mida kasinamaks jäävad vahendid, seda kaasakiskuvamaks muutub teoste sisu, ilme ja meeleolu. Teosed, mis valmisid pärast aastat 1642, on enamik piiblistseenid ning kunstnik on valanud neisse enese kurbuse ja igatsuse. Tolle perioodi parimad tööd Louvreis: ,,Halastaja Samaaria mees", ,,Emmause jüngrid" ja ,,Batsheba"; samuti ,,Kristuse ristilt võtmine" aastast 1650 Sarasota muuseumis Ameerika Ühendriikides. Kõikides neis töödes kajastub mingi eriline salapärane rahu ja seletamatu kurbus. Rembrandt otsib ka loodusest troosti. 1640- 1650
annaabi.ee 
