kirega, mida sisendab ja süvendab rahva arv, mistõttu ongi tõsiasi see, et kui indiviid on juba saanud hulga osaks ja on moodustunud ajutine kollektiivne hing, kasvab tal julgus ja puutumatuse tunne, mis üksi olles mitte kunagi ei avalduks. Taolistes situatsioonides võib kergesti näha, kuidas ja kui suurel määral isik hulgas erinebki üksikust inimesest. Hulgas leidub mõnikord ka neid erandlikke indiviide, kelle tugev isiksus suudab vastu panna massi ideede kaasahaaravale mõjule, kuid üldjuhul on nad siiski arvuliselt tugevas vähemuses ja paratamutult lõpuks ühinevad nad hulgaga. Nad võivad siiski üritada kuidagiviisi hulka mõjutada, andes neile kätte uus juhtmõte ja panna neid lahti ütlema praegusest eesmärgist, aga siiski on selle üritamine väga keeruline. Mõnevõrra sarnase näitena võib välja tuua tõsielulise olukorra, kus grupp inimesi on arusaamal, et talverehve ei ole ennem öökülmade perioodi saabumist vaja ära vahetada,
internaadist põgenenud Antoine’ist. Olen ka arvamusel, et tema jõudmine mere äärde ja see viimane kurikuulus stoppkaader ei oleks pooltki nii mõjuvõimas, kui film poleks alanud Pariisi urbanistlike vaadetega. Sellise lahenduse juures tekkis suur kontrast, mis pakub filmi avatud lõpu juures rohkem ainest argumentatsiooniks. Niisiis veelkord, nähtu põhjal on „400 lööki“ kindlustanud end kindla isikliku lemmikuna Prantsuse uue laine loomingute seas just suuresti tänu kaasahaaravale teemakäsitlusele, Truffaut’ režiimeisterlikkusele ja tehnilisele innovaatilisusele. Aplausi saavad ka Henri Decaë operaatoritöö ja Jean Constantini muusikaline taust. 14 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis 3.3 „Viimsel hingetõmbel“ Jean-Luc Godardi 1960. aasta film „À bout de souffle“ ehk „Viimsel hingetõmbel“ on,
annaabi.ee 
