Tammsaare tagasihoidlik isik selle vastu on peitunud laialisele üldsusele ligipeasematuks. Tema palgest palgesse nägemine on suletud olnud väheste lähedate sõprade kinnisesse usaldusringi. Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen. Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane, unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloomustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet andnud visandis ,,Vastukaja". Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad
mõttekujutluse ja kunstikavatsuse sugemetega; kommete kujutamisest ja karakterjoonistusest jääb see mulje, et siin midagi olulist ei ole ümbermoondatud. Väike Indrek aitab nii siis vähemalt kaudset pilku heita ala- ja murdeealise Antoni kaetud hingeellu. Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane, unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloomustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis ,,Vastukaja". See oli siis väikene Innu, ,,haiglane, kõhn, suure peaga poiss", kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : ,,Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . .
annaabi.ee 
