Lisaks grupisuhte kestusele on oluline grupi surve määr ja see, missugust positsiooni omati grupis. Mida suurem oli grupi surve ja mida juhtivamal positsioonil oldi grupi hierarhias, seda suurem on mõjutatuse määr. Inimest sügavalt puudutavate kogemuste puhul on tähtis nende füüsiline kaasatus. Need, kes on saanud lüüa, keda on mingil moel kehaliselt märgistatud, kes on tundnud füüsilist lähedust, keda on vigastatud – need on rohkem mõjutatud kui lihtsalt vaatleja või kaasaelajana osalejad. Grupiväline toetus on üks olulisemaid tegureid, et grupist lahkuja tuleks edaspidi eluga toime. See, kas on olemas perekond, sõbrad ja töökollektiiv, mõjutab oluliselt emotsionaalse (taas)kohanemise kulgu. Nendest äärmusliikumistest, kus nõutakse oma senise suhtluskonnaga lävimise katkestamist ja jäägitut pühendumist grupile, on väljumine üsnagi raske. Grupist lahkujal on palju, millega tegeleda: mõista toimunut ja iseennast, leida taas
Käsu Hansu kaebelaul levis tollal Kagu-Eestis käsikirjaliselt, tänaseni säilinud kaheksast koopiast vanim üleskirjutus pärineb Tartu Jaani koguduse õpetaja Johann Heinrich Grotjani sulest Jaani kirikuraamatus 1714. aastast. Trükis avaldati kaebelaulu üksikute katkenditena Eesti Üliõpilaste Seltsi albumi II lehes 1894. aastal Villem Reimani redigeerituna. Tervikuna ilmus lugu koos saksakeelse tõlkega alles 1902. aastal. Käsu Hans oma itkulauluga on lisaks oma rahvale härda kaasaelajana oluline ka kui esimene teadaolev eesti soost luuletaja ning laul on omakorda lisaks ajaloosündmuse tõetruule kujutamisele väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, seda EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 6 hinnatakse kogu meie vanema kirjanduse üheks parimaks saavutuseks. Laul on kirjutatud kaheksarealistes stroofides, värsimõõduks seitsmesilbiline (4-jalaline) trohheus, esineb ka jambi ja daktülit
annaabi.ee 
