seda, kuidas Nõukogude ajal Vabadussõda mõisteti, vaid ikka seda, kuidas kaasaegsed ajaloolased neid ajaloo sündmusi käsitlevad; ei õpi me ju bioloogias Linn eelkäijate kombel punastsõstart nimetama "Grossularia, multiplici acino: seu non spinosa hortensis rubra, seu ribes officinarium", vaid ikka Linn kombel "Ribes rubrum"; ei õpetata ju meditsiinis palavikku jäävannidega ravima või opereerima tuimestust kasutamata, vaid mingil kaasaegsemal moel. Miks peaksime siis filosoofiat õppima ajaloo kaudu?! Isegi kui on valitud probleemide keskne ja kaasaja keskne filosoofia õpetamine, on ikkagi mitmeid variante, kuidas seda teha. See ilmneb näiteks teadusfilosoofia õpikutest. Tasub näiteks võrrelda Chalmersi teadusfilosoofia õpikut "Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?" ja Alex Rosenbergi teadusfilosoofia õpikut "Philosophy of Science". Rosenbergi õpik keskendub
etnograafilistele teostele ning sel perioodil valmisid ka eesti esimesed oma balletid - Eduard Tubina "Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid otsisid uusi väljendusviise, keskendudes tantsulisele sümfonismile ning püüdsid lisaks klassikalisele vormile eksperimenteerida plastiliste kujunditega, et avada inimtunnete sügavust. Kaheksakümnendate aastate eesti balleti tugevatest külgedest tuleb esmajärjekorras esile tõsta mitmekülgsust, omanäolist repertuaari ning tugevaid ja originaalseid koreograafilisi lahendusi, mida hinnati ka väljaspool Eestit. Taasiseseisvumine ja tänapäev
Nõukogude okupatsiooni algaastatel oli valdavaks suundumuseks luua koreograafiat etnograafilistele teostele ning sel perioodil valmisid ka eesti esimesed oma balletid - Eduard Tubina "Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid otsisid uusi väljendusviise, keskendudes tantsulisele sümfonismile ning püüdsid lisaks klassikalisele vormile eksperimenteerida plastiliste kujunditega, et avada inimtunnete sügavust. Kaheksakümnendate aastate eesti balleti tugevatest külgedest tuleb esmajärjekorras esile tõsta mitmekülgsust, omanäolist repertuaari ning tugevaid ja originaalseid koreograafilisi lahendusi, mida hinnati ka väljaspool Eestit. Taasiseseisvumine ja tänapäev
annaabi.ee 
