looduse tundmist, mis pärineb kahtlemata autori lapsepõlvest, veelgi enam aga tema hilisemast kodust keset Vasalemma metsi ja turbasood. Kirjanikule, kellel nii kodus kui ka kutsetöös kogu elu vältel oli tegemist suure lasteperega, olid enesestki mõista omased maalapse mõtted, meeleolud ja huvid. Pidevalt laste mängu- ja kujutlusmaailmast osa saades on ta seda omalt poolt rikastanud uute tähelepanekute, meeleolude ja fantaasiakildudega. Kui võrrelda J. Oro lasteluulet tema kaasaeglaste K. E. Söödi ja E. Enno loominguga, siis näib ,,Hiir rätsepaks" autoril olevat võib-olla vähem lapsepärast laiutamist ning riimimisrõõmu; see-eest aga iseloomustab antud värsikogu laiem ainevald, mitmekesisem tundeskaala ning vastavus avaramatele vanusepiiridele -- esimesi sõnu hääldavast mudilasest kuni täiseale läheneva kooliõpilaseni. Koostaja
uhkus ja väärikus. Eesti maainimesed ei olnud enam ainult „pastlakandjad“, vaid nende sekka tulid nn saapamehed: peremehed, köstrid, möldrid, mõisa- ja vallaametnikud, kõrtsmikud, koolmeistrid, rätsepad. Materiaalsete väärtuste kõrval hakati aina rohkem hindama vaimseid. Suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejat enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing, kes „küünib kaasaeglaste seast esile kui uueaegse Eesti kirjakeele looja, vaimukas essee-kirjutaja ja esimene omapärane stilist“ (V. Ridala). Seniste lihtsakoeliste moraliseerivate lugude asemel pakkus ta mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteaduslikku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Ta oli külastanud mitmeid Euroopa kultuurmaid (Itaalia, Prantsusmaa jt)
annaabi.ee 
