nende pidevaid materiaalseid hädasid ja vintsutusi, mille juures siiski osati säilitada entusiasmi ja ideaale.Kujutades inimest näivad kunstnikku huvitavat eelkõige tema vaimseid omadusi iseloomustavad jooned. Triigi looming neil aastatel areneb järjest suurema ekspressiivsuse suunas, mida osaliselt mõjustas ka kunstniku pidev huvi kasv V. van Goghi teoste vastu. Norra kunsti kõrval oli see üheks olulisemaks välismõjuks tema loomingus. Oma kaasaeglasi jäädvustades oskas Triik neis esile tuua seda, mis oli omane, väljapaistev ja hinnatav kogu meie kultuuriloole. Eesti kunstis on ta üks väheseid meistreid, kes armastas oma modelle kujutada sageli täisfiguurina, rõhutades seega veelgi välist esinduslikust. Kuid selle mõiste halvast tähendusest eraldab Triigi töid alati iseloomustuse tabavus, psühholoogilise analüüsi sügavus ja sisurikkus. Portreed moodustavad kunstniku loomingus küll kõige tähelepanuväärsema
mõneti ka 1960ndatesse, ent tema loodud Voitinski ja Ajalooline Tõde (Smuuli „Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet. Noorematest tegid 1960. aastate alguses ilma ja kandsid ajastu vaimu „Tartus verinoor helge Evald Hermaküla ja mehine Jaan Saul, Tallinnas ja Rakveres vahelduseks ka pahelise võluga ja seda huvitavamaid kaasaeglasi kehastavad Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla” (Vellerand 2003: 245). 1965. aastal Voldemar Panso algatusel ja lavakooli II lennu baasil loodud Noorsooteater (aastakümneid hiljem, alates 1994 Tallinna Linnateater) kujunes haritlaskonna lemmikuks ja selle algusaegade palet kujundas Panso kõrval suuresti tema õpilane Mikk Mikiver. Samal ajal oli Kaarel Irdi põhipanuseks „Vanemuise” kui omanäolise mitmežanrilise nn. kombinaatteatri säilitamine ja arendamine. Kommunistliku
annaabi.ee 
