aastate teise poolega dateerinud hulga luuletusi. 1902 aastal avastas Juhan Liivi Ojal ülikooli närvikliiniku assistent Juhan Luiga, kes kogus Põhja-Tartumaal andmeid vaimuhaiguste leviku kohta. Kohe märkas arst, et Liiv polnud ühiskondliku ja kirjandusliku elu vastu täiesti tuimaks muutunud. Hakati jälle avaldama Liivi luuletusi, 1903 aastal ilmusid tema ,,Varju" ja ,,Käkimäe käo" uued trükid. Järgmisel aastal andis ajaleht ,,Uus aeg" oma kaasadena välja J. Liivi ,,Kirjatööde kogu", mis aitas laiemalt tutvustada haiguse eelset proosat ja luulet. Liivile pühendas tähelepanu ka ,,Postimehe" ja ,,Linda" ringkond: nendes väljaannetes ilmus tema uusi luuletusi. 1904 aastal muretses Luiga Liivile elamisvõimaluse ülikooli närvikliinikus, kust ta sai osa võtta Tartu kultuurielust. Samal ajal tundis kirjaniku vastu huvi tolleaegne ärksam noorsugu, kes juba enne Liivi närvikliinikusse sattumist oli tema toetamiseks raha kogunud
Sõja kujutamisel kirjanduses on väga selge eristus, kuidas kujutatakse naisi ning kuidas mehi. Mehi kirjeldatakse tihti kui kodukaitsjaid ning vapraid sõdalasi, kes mitte mingil juhul oma kodumaa eest surra ei karda. Teostes, kus kajastatakse sõda, ei räägita palju naistest, sest nendel ei ole otsese sõjaolukorraga midagi pistmist. Naised on tihti raamatus kõrvalised tegelased ning neid kujutatakse pigem kas ihaldusobjektide, emade või kaasadena. Üks vähestest teostest, mis räägib sõjas ka naise seisukohast on Tuglase kirjutet novell "Inimese vari". Antud novell räägib sõtta läinud noormehe emast, kes igatsusest ning masendusest niivõrd hullus, et võõrast sõdurit enda pojaks pidas ja tema eest hoolt kandis. Ka raamatus "Tasuja", kus küll kajastatakse mõnda naist, on nende roll on kindlalt ära määratud ning sõjategevusega neil pistmist ei ole. Naisi ei võetud väkke ning nemad jäid siiski kodu üleval pidama
annaabi.ee 
