Sajandi viimastel kümnenditel tuli piduliku kergema pealisrõivana kampsuni asemel laia seljaga linnamoeline jakk. Pikk-kuub õmmeldi süsimustast toimsest täisvillasest vanutatud riidest. Händadel on kaks volti, mis õmmeldi ülalt pahupoolelt ca 3 cm pikkuselt kokku ja kinnitati kuueriide külge nii, et voldiharjad oleks püstiasendis. Voldid langesid vabalt. Seljakaare lõikeil on händade alguses punase kaaruspaelaga tehtud kaheksaharaline käpp. Kogu pikk-kuub piirati punasevillase kaaruspaelaga. Hõlmade kinnituseks on vöökohal kaks paari vaskhaake. Pikk-kuue allääre laius on 3 meetri ringis. Pikk-kuuega sama lõikega õmmeldi ka linased rööd ja lambanahksed kasukad. Peakatted Neiud kasutasid pikkade juuste kooshoidmiseks ja peaehtena võrukujulist pärga.
1.2 Põlvamaa naise rahvariiete komblekt. Naise ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja mitmesugused ülevisked. Üleriidena kasutati pikk-kuube, talvel lambanahkset kasukat. Paha ilmaga panid peale veel pikk-kuub, et kasukas märjaks ei saaks. Pikk-kuub oli valmistatud täisvillasast tumepruunist, mustast või potisinisest toimsest riidest jakaunistatud punase kaaruspaelaga. Pikk-kuub oli ühtlasi pidurõivas. See pidi seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli siis talv või suvi. Külmaga panid naised tanule peale talvemütsi või rätiku(Raidla, H; Kanepi,Põlva ja Räpina naise rahvarõivad,lk.5) Naise särk(hame) õmmeldi valgest linasest riidest. Üldiselt aga tehti L-Eestis näistesärgid 19. saj. mahapööratava kraega. Kaelaava äär on kogutud nõelkurdu, ainult õlalappide all on sile riie
annaabi.ee 
